Lugejakiri: ärge looge illusioone, et väikelapse kõrvalt on võimalik töö ja pereelu edukalt ühendada. Laps jääb igal juhul kaotajaks

 (7)

Lapsega kodus
Lapsega kodusFoto: Ilmar Saabas

Olen ammu tahtnud südamelt ära rääkida ühe mure, mis vaevab nii mind kui teisi mu tuttavaid emasid, kes lastekasvatamist natuke tõsisemalt võtavad. Minu ja teiste "kanaemade" jaoks on tõeliselt suur mure see, kuidas töö- ja pereelu ühendada nii, et laps selles kannatajaks ei jääks.

Võib-olla mõnes ametis on see võimalik. Ma ei kujuta ette, milline see amet olla võiks, aga täiesti tavalisel 9-17 kontoritööl või kaubanduses töötades küll mitte. Eraettevõtjatel ja juhtidel lausa võimatu, tean omast kogemusest.

Sa võid lapsele iga kell öelda, et oota, mul läheb aega. Ma tulen hiljem sulle lasteaeda järele. Mul on tähtis kõne pooleli või kiri vastamata. Sa võid saata lapsega tegelema kellegi teise, hoidja või vanaema, sest sul on viimase hetke kriisikoosolek või tähtis kohtumine. Sa pead viima haige lapse lasteaeda, sest ei sina ega abikaasa saa enam rohkem töölt puududa — kuu aja jooksul nädal on juba liiga palju.

Loe veel

Sa kunagi ei ütle oma koostööpartnerile, kolleegile või ülemusele, et oota, mu laps vajab mind. Korra aasta jooksul saab kasutada vabandust, et laps on haige või tuleb tal jõulupidu või ma lihtsalt tahan oma lapsega rohkem koos olla. Aga rohkem mitte, siis juba vaadatakse väga altkulmu või öeldakse otse: palun, mine koju, ole lastega, me võtame siia kellegi, kes viitsib tööd ka teha. Ja nii siis võtadki selle kella kaheksase töökõne vastu, kontrollid paaniliselt telefonis kirjakasti, kas juba on vastus su meilile tulnud ning lükkad mudilase multikaid vaatama, et saaks oma tabelid korda ja projektid lõpetatud. Ennast lohutades, et küll ta saab aru, ma olen ju siinsamas, me oleme koos.

Seotud lood:

Tegelikult ei taju paljud emad, kui tihti nad niimoodi last kõrvale lükkavad. Kahjuks isegi enamikel kordadel. Ja ei tajuta ka seda, et laps saab väga hästi aru, kui ema keha on kohal, aga mõtted on mujal. See keha ei ole oluline, samahästi võiksid kuskil mujal olla ja midagi muud teha, sest lapse jaoks sinust mingit kasu ei ole. Ja mis siis juhtub, kui ema ei ole tegelikult olemas? Väike tegelane satub segadusse. Ta selgroog on puudu, ta ei oska üksinda olla. Ta ei tea, kuidas maailmaga toime tulla, sest ta pole seda veel õppinud. Ja siis ütlevad emad, et mul on kodus paha laps, sest pisike teeb kõik, mis tema võimuses, et ema tähelepanu saada — ta karjub, lõhub asju, loobib klotse, muutub vägivaldseks jne. Ta teab, et selle läbi ema vähemalt korraks vaatab. Äkki lõpuks võtab sülle ka. Aga kui ei võta, siis vähemalt vaatab, hea seegi. Kas pole kurb tegelikult? Minul murrab südame.

Mõnel emal on sellest täiesti ükskõik. Mulle on korduvalt tunnistatud, et pereelu ja väikelaste kasvatamine ei sobi neile ning nad tunnevad ennast palju mugavamalt täiskasvanute seltskonnas. Küll lapsed kasvavad suuremaks ja siis hakkan tegelema. Mina ei taha selline ema olla. Tundsin süümekaid, kui pidin ta lasteaeda panema, sest töölt tuli signaal, et kui ma kohe tagasi ei tule, siis polegi enam kohta, kuhu tulla. Lasteaia algus on läinud nii, et nimekirjas oldud kolmest kuust on ta rahulikult ja murevabalt kohal saanud käia ühe, ülejäänud aja on olnud suuremate või väiksemate tervisehäiretega rivist väljas. Need, kelle lapsed on aias käinud, teavad, mida see tähendab ja miks see nii on. Olen ise püüdnud teha kõik selleks, et kõik oleks rahul — et laps tunneks ennast ikkagi turvaliselt ja meil oleks koos piisavalt aega, et tööandjal ei tekiks soovi mind välja vahetada. Raha on ju vaja, et elada ja süüa. Muidugi abikaasa ka töötab ja on olnud väga tubli, aga lõputult ei saa temagi haiguslehti võtta. Kodukontor nii väikse lapse kõrval tähendab, et töötegemise asemel tuleb pidevalt kaitsta teda haigetsaamise või millegi ära lõhkumise eest, telefonikõne ajal ripub ta jala küljes ja kas nutab valju häälega või laulab, igatahes rääkida ei lase ning meili kirjutamise ajal on tema põhimissiooniks sülearvuti kas välja lülitada, kinni lüüa või laua pealt maha lükata. Sest ta tunneb ennast kõrvalejäetuna ja tahab, et vanemad temaga mängiks. Täiesti loogiline ja mõistetav, ta on ju laps ja nii ta peabki tegema. Aga kui tähtaeg on kukil, on sellega raske toime tulla, siis paratamatult saab laps väike olemise eest pahandada. Ja pärast ei jõua ma ise süümepiinadega toime tulla… Mina ei tule toime ja õiendan sellepärast lapsega… Mina ei tule ise endale võetud töökohustustega toime ja kes selle all kõige rohkem kannatab? Mu kõige kallim laps!

Aga iga päevaga saab järjest selgemaks, et kui olla selline kanaema nagu mina, kes päriselt hoolib oma lapse tunnetest, arengust ja heaolust, siis ei ole võimalik tööd ja pereelu ühendada nii, et laps ei jääks kaotajas. Ma ei taha sellega öelda, et teised emad ei hooliks oma lastest. Kindlasti hoolivad ja armastavad, aga nad elavad seda lihtsalt teistmoodi, palju lihtsamalt üle. Tahan hoopis seda öelda, et seni, kuni laps on veel nii väike, et vajab enamikes toimetustes abi ning kaitset, ei ole mõtet emal minna vastutusrikkale tööle, kus tema puudumine on määrava tähtsusega. Puududa tuleb, sest mudilane on kas haige või väsinud või on tal lihtsalt vaja emme kaissu. Ühtki põhjust ei saa talle pahaks panna, aga kui ülemus kurjustab, ei kurjusta sa kindlasti mitte talle vastu, vaid kannad selle kõik lapsele edasi. Pärast ise piinled ning lapsel on halb ja kurb ja talle jääb eluks ajaks meelde, kuidas emme temaga pahandas. Parem on veidi aega vähe kitsamates oludes elada, kui vähegi võimalik on, ning lasta lapsel see esimene ja kõige olulisem arengujärk kindlas, turvalises ja armastavas keskkonnas läbida ja alles siis töö ja karjääri peale mõelda.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised