Ümarlauas toodi näide ühest peost, mille lapsed ette valmistasid, eeskavadega sisustasid ning 40 lapse vanemast oli kohal ainult üks. See kindlasti kurvastab lapsi.

Kui juba väiksest peale peab laps ise hakkama saama, siis kasvabki üks suur ja ainult endale lootev täiskasvanu, mis iseenesest pole ju halb variant, aga paarisuhtes võib tal raske olla, kui teine kaasa soovib rohkem koos toimimist ja arvestamist ning ka emotsionaalset lähedust. Samamoodi võib tal raske olla oma lapsele kunagi sellist tähelepanu ja soojust jagada, mida ise kogenud pole. Kindlasti on nendel vanematel, kes oma lapse elust osa ei võta, kõigil oma lugu, miks on nii läinud, osa ei saa endagagi hakkama ja teevad oma parima, kuid kui räägime laste vajadustest, siis need jäävad ikka samad.

Viktoria Ladõnskaja on kirjutanud, et ka 9m2-lisel pinnal võib olla õnnelik lapsepõlv ja see on väga kõnekas väljaütlemine. Nimelt paljud meist ju rabavad tööd teha, et võimaldada maja ja aeda, et lapsel oleks seal hea paljajalu joosta ehk arvame, et materiaalsed hüved viivad meie pere õnne või rahuloluni. Kui aga seetõttu viib töö ära Soome ning näiteks isa käib kodus kuus kokku vähem kui nädalajagu, siis on raske lapsele selgitada, et see on kõik tema hüvanguks.
Lapsed igatsevad lähedasi ja sooje suhteid oma vanematega. Ei pea kogu aeg rääkima,võib ka koos tegutseda. Ja koos tegutsemine ei pea tähendama, et iga päev peab last viima mängutuppa batuudile hüppama. Ka igapäeva toimingud nagu koristamise, lillede kastmise, söögi tegemise võib koos vahvaks ja lõbusaks muuta.

Suurematest lastest ehk juba teismelistest lastest rääkides on lähedane kontakt ja usaldus endiselt tähtsad, aga koos ajaveetmine pigem väheneb. Laps vajab teadmist, et vanem on olemas juhuks, kui ta seda vajab ning oluline on ka see, et vanem suudab olla toetav või mõistev mitte hukkamõistev ja kritiseeriv. Tähtis on, et noort aktsepteeritakse sellisena nagu ta on. Kasuks tuleb kui ei püüta noore eest kõiki asju ise korraldada ja ära teha, vaid et ta tõesti iseseisvuks. Võib-olla raske aktsepteerida, et noorel on hoopis teine nägemus oma tulevikust kui vanematel ja siis on oluline meeles pidada, et noorel on õigus teha oma valikuid (ma ei pea silmas mitte neid, mis enesehävitavalt mõjuvad), mida ta loodab, et vanemad toetavad. Raske on teatud olukordades pealtvaatajaks jääda lootes, et eelnev kasvatustöö ehk suunab noore taas õigele rajale, aga see on ehk konstruktiivsem viis suhte hoidmiseks kui keelamine ja käskimine.

Väärtuskasvatus on kindlasti märksõna, millega peale kodu võiks tegeleda ka ühiskond laiemalt. Koolis võiks pakkuda põhiteadmisi üksteise väärtustamisest, lugupidavast suhtlemisest ja konfliktide turvalisest lahendamisest. Samuti võiks olla ühiskonna tugi probleemide märkamisel ja lapse unikaalsuse toetamisel juba lasteaiaeast alates. See kaasaks muuhulgas ametnike toetava suhtumise vajadust näiteks kõnearenguhäirega või puudega lastesse ning nende püüdlusi tervet pere toetada. Ka kodanike ühine vastutus laste eest kasvatab neis turvalisust ja võimaldab lapsel õppida ennast usaldama ja väärtustama nii nagu teevad seda täiskasvanud tema ümber.

Võiks olla tavaline, et ühe elamurajooni täiskasvanud tunnevad selle ala lapsi ja noori ning mõnes mõttes kasvatavad neid koos. Näiteks nad peatuvad, kui näevad tänaval, et laps nutab üksi või kui näevad et klassikaaslased kiusavad ühte enda hulgast ning on siis nõrgema jaoks olemas.
Kuldne reegel on, et ära tee teisele, mida sa ei taha, et endale tehtaks ja vastupidi, et tee teisele seda, mida soovid endale. Head teooria ja praktika kokkuviimist selles osas!

Kärt Kase ja Pia Ruotsala
EELK Perekeskus