Mis juhtub, kui naine, kes isegi kududa ei oska, maja remontima hakkab

 (2)

Kodu loomisega käib teatavasti kaasas hunnik erinevaid tööriistu, mille otstarbest polnud mul algaja ehitaja, kobakäpa ja pelgurina õrna aimugi.
Kodu loomisega käib teatavasti kaasas hunnik erinevaid tööriistu, mille otstarbest polnud mul algaja ehitaja, kobakäpa ja pelgurina õrna aimugi.Foto: Filmimees

Ma olen kogu oma senise elu uskunud, et minu käed ja mõistus on mõeldud kõigeks muuks kui asjade ise valmistamiseks. Isegi kui jutt käib kindapaari kudumisest. Ammugi siis majaremondist või hobusebokside ehitamisest.

No ei ole seda oskust, mis mõnele täiesti loomupäraselt kaasa antud. Isegi kuubiku visandamine on mulle pikk ja keeruline protsess. Lihtsalt ei näe maailma nii kujundlikult kui teised. Ka iseloomus jääb põhjalikkusest ja vaat et jätkusuutlikkusestki puudu. Visionäärina jõuan kaugele, aga oma käega on valminud ... enne Pajuvärava talu üksnes väga nigelad ja hädapärased kärbsepesad.

Muidugi loob ka see naiseks olemine inimestes juba ette mingi alateadliku fooni, et igasugune konstrueerimine, ehitamine ja meisterdamine on ikka traditsiooniline meeste värk. „Naised ju ei oska niikuinii ehitada, tehku parem näputööd” on levinud mõtlemine isegi meie kaasajal. Aga mina? Ma ei oska isegi õmmelda, kududa ega heegeldada. Kes mina siis üldsegi olen?! Võtab kohe muigama ...

Ja siis veel see rahaline klausel, mille taha kipuvad ka soorollist sõltumata kõige paremad ideed alatihti jääma. Nii seisingi aasta tagasi minu jaoks tuttuue, samas aga üpris vana ja kõpitsemist vajava Pajuvärava talu väravas ja mõtlesin, et... Tegelikult ei mõelnudki midagi, sest õnneks ei ole minus grammigi ratsionaalsust (mil muul moel seda majaostu seletada, võttes arvesse kõiki eelnimetatud põhjuseid siin mitte toime tulla). Küll aga on mul tonnide kaupa pealehakkamist ja soovi end iseendale tõestada.

Leia appi õiged inimesed

Loe veel

Seotud lood:

Olgu, ratsionaalsust mulle tõesti antud ei ole. Mul on aga teisi tugevusi ja need on „Meie pere ja muud loomad” saatest tuttavaks saanud Pajuvärava talu ülesehitamisel täiesti märgilise tähtusega olnud.
Mul on suur pere- ja lähikond, keda ma südamest armastan ja nagu elu on näidanud, ka vastupidi. Kui mul on abi vaja, leian alati kellegi, kes on just mingiks konkreetseks tööks kõige sobilikum. Ma loodan, et see ei kõla kuidagi egoistlikult ega enesestmõistetavalt, aga oskus õigeid inimesi õigeteks asjadeks tuvastada on üks harukordselt edasiviiv võime.

Pajuväravale kolides oli mul kokkulepe laste isaga, et tema abistab mind kõigis töödes, millega ma ise hakkama ei saa. Nii tuli tal alguses nurklihvijaga palkseinad üle lasta, soemüür vanast värvist puhastada, voolutööd teha jne. Vaatasin ja uurisin, kuidas ja mida ta teeb. Ma polnudki elus niimoodi ninapidi ehitustööde juures olnud. Kindlasti tundusin pisut osavõtmatugi, aga tegin end kasulikuks igasuguse kola väljavedamisel, sorteerimisel ja kõikvõimalike töövahendite hankimisel.
Toad tühjad ja puhtad, tuli hakata mõtlema siseviimistlusele: valisin põrandavärvid ja tapeedid (ja oi, kuidas mulle meeldib ehituspoodides asju valida ja osta!). Esimese kihi põrandavärvi kandis põrandale ikkagi laste isa. Minus oli ebakindlus, et järsku teen valesti. Peagi aga mõtlesin, et kui tema saab hakkama (temagi pole õppinud ehitaja-siseviimistleja), pean ka mina.
Rohkem keegi teine Pajuväraval põrandaid ei värvinud. Peale abiliste Uma ja Raju loomulikult, kes tahtsid ka proovida ega mõelnud hetkekski, et selles maailma kõige toredamas töös võiks midagi untsu minna. Lapsed oma siira usuga, et kõik ongi võimalik, on mind hiljemgi korduvalt inspireerinud.

Esimese toa tapeetimisel tuli mulle appi noorem õde Halliki, kes erinevalt minust on kõikvõimalikes siseviimistlustöödes juba loomupäraselt andekas. Teda assisteerides sain teada, kuidas see töö õigupoolest käib, mida arvestada ja kuidas kõike õigesti teha.
Järgmises toas oli õeke abiks üksnes esimeste siinide paigaldamisel ning lastetoa tegin juba päris üksinda. Mõni aeg tagasi sattusin meie kodu valmimist jäädvustanud saate esimesi, möödunudsuviseid episoode järele vaatama ja seal oli lastetoa tapeetimisest väga armas meenutus. Kui eelmistes tubades kasutasin fliis- ja vinüültapeete, siis lastetuppa olin valinud pabertapeedid, mis seina pannes kortsu tõmbusid ning minus totaalse paanika vallandasid. Ma ei teadnud siis veel, et need tõmbuvad sirgu alles järgmiseks päevaks. Mitte miski ei õpeta paremini kui oma kogemus. See sai isegi tapeetides kinnitust.

Küsi ka kõige jaburamaid küsimusi

Ja nii mu iseseisvus päev-päevalt kasvas. Kui miskit ei teadnud, uurisin ja proovisin, kutsusin oskajamaid appi ja küsisin kõikvõimalikke küsimusi. See on järgmine hädavajalik ja suurepärane oskus, mis näe, aitab isegi majal valmida. Tuleb nii kaua küsida, kuni viimaks piisavalt põhjalikud vastused saad.
Kogu selle perioodi on kindlasti kõige punasem olnud mu isa telefon: „Isa, mis ma köögi põrandaga teen? Isa, kuidas elektrisaagi kasutada? Isa, kuhu oleks mõistlik kuuri alt leitud kemikaalid viia? Isa, mis mu maja vundamendi all on? Isa, kuidas ma äravajunud aknaklaasid ette saan? Isa, kuidas ma kasvuhoonet ehitan? Isa, kas ma tõesti pean sipelgad ära mürgitama või nendega on võimalik koos elada? Isa, kuidas sa lambaid pügad?” jne.
Naljakas ja armas mõelda, et küsija suu pihta ei olegi löödud: kui mul on olnud nõu vaja, olen alati leidnud kellegi, kes mind juhendab. Tähtis on jällegi see, et esitaksid õige küsimuse õigele inimesele.

Ära karda masinaid

Igasuguse kodu loomisega käib teatavasti kaasas hunnik erinevaid tööriistu, mille otstarbest ja võimalikest funktsioonidest mul naise, algaja ehitaja, kobakäpa ja pelgurina õrna aimugi ei olnud. Oskus õigeid tööriistu välja selgitada ja kasutama õppida on olnud vaat et kõige suurem iseseisvumine üldse.
Seda on nüüd isegi piinlik tunnistada, aga enne Pajuväravale kolimist polnud ma vist kordagi elus akutrelliga kruve seina ega seinast välja lasknud. Kui mullu aprillis esimesi kalu nöörile kuivama panin, kulus mul ühe kruvi seina laskmiseks aega veerand tundi. Ma ei saanud aru, miks mu akutrell ei tööta ja kutsusin toas toimetanud laste isa õue appi.
Tema pidi muidugi naerukrambid saama, sest trell oli kruvide väljakeeramise režiimil. Enesekiituseks võin siiski öelda, et olin ka sedapidi kruvi seina lasta üritades sinna korraliku augu süvendanud. Mu eneseuhkus oli siis veel igatahes nõnda kõva, et otsisin kuuri alt vana haamri ja lõin enese tõestamiseks seina hoopis paar naela. Vandusin seejuures, et seda lolli masinat ma enam kunagi kätte ei võta.

Kui olin n-ö egolaksust üle saanud ja endale selgeks teinud, et tegu ei ole kiusliku roboti, vaid üpris lihtsa masinaga, pole mul rohkem häbenemiseks põhjust olnud. Mullu sügisel ehitasin juba vanasse garaaži just ennekõike akutrelli abiga neli korralikku hobuseboksi ja lammaste varjualuse. Peaaegu täiesti ise ja selle üle olen ma maailmatu uhke. Nüüd, kus tean, kuidas see riistapuu töötab, on selle kasutamine puhas lust ja lauad jäävad võluväel talade külge kinni. Mis aga kõige parem: kui kruvid valesti lähevad, saab need kiiresti välja lasta. Isegi tubased riiulid ja nagid ei oota enam meestuttavate külaskäike, vaid saavad seina siis, kui ise tahan.
Nii on töö käigus selgeks saanud, miks ja kuidas on inimkonna hüvanguks leiutatud elektrisaag, tikksaag ja nurklihvija, mida küll iga normaalne inimene nimetab hoopis relakaks. Küllap lisandub neid tööriistu veelgi. Igaks juhuks ostsin omale ka ühe vahva puutöö raamatu, et igavamatel hetkedel saaksin midagi nokitseda. Tõele au andes pole ma seda raamatut viis kuud riiulist välja võtnud. Küllap ikka seetõttu, et need igavamad hetked pole veel saabunud.

Isegi mõõdulint ja lood on täiesti loogilised abimehed. Samuti võin ma saekaatrimeestega rääkida prussi paksusest ning servatud ja servamata laua omadustest end lõplikult lolliks tegemata täitsa mitu minutit.

Ma ei ole enamasti klišee-inimene, aga sedakorda tuleb küll kogu Pajuvärava tuunimise lugu kokku võtta kui sümbioos väljenditest „inimene õpib kogu elu”, „harjutamine teeb meistriks” , „küsija suu pihta ei lööda” ja „julge pealehakkamine on pool võitu”. Kuidas teisiti siin hakkama saakski, sest töö ei kavatse küll otsa lõppeda. Kevad tuleb ja mul pole endiselt kasvuhoonet ...

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised