Õnneks ei pingestanud ta olukord ka pärast seda. Soovitas küll, et laps on tähtsam kui mees ning jääb mulle alles ka siis, kui mees jätab — see võis olla tema kogemus, aga mitte minu nägemus, kuidas mu pereloomine võiks toimuda.

Mul on suur austus üksikemade vastu ja ise tunnen, et mina üksikemana vist toime ei tuleks. Ma ei kujuta ette, kuidas saab hakkama, kui ise oled väga haige, kodus on väikelaps ja tugivõrgustikku näiteks vanavanemate näol pole või on kaugel. Raske oleks ka pere ülalpidamine siis, kui laps ise palju haige on ning tihti töölt puuduma peab või siis peabki valima sellise töö, kus sage puudumine nii enda kui tööandja jaoks aktsepteeritavam on. Kujutan ette, et see võib tähendada väiksemat sissetulekut ning muutusi elukvaliteedis, milles järgi anda ei tahaks.

Ma ei tahaks olla nõus, et naine on vähem väärtuslik kui ta pole ema, aga kindlasti annab enda kogemine teises rollis palju juurde — annab teise vaate elule ja ümbritsevale. Ma ei osanud ennast emana ette kujutada enne kui see hetk käes oli ja ka siis olin alguses väga ebakindel — ei usaldanud ennast, oli tunne nagu mul emainstinkte pole ja pean kõike teadlikult tegema ja õigeid asju raamatust lugema. Käisin ka ise psühholoogi juures, kellega juba pärast ühte vestlust sain meelerahu.

Kui sõbrannad mu rasedusest kuulsid, siis ütlesid, et neid väga huvitab, kuidas ma oma last kasvatama hakkan, et kas tõesti suudan kõiki õpitud teooriaid rakendada. Ise olid natuke skeptilised. Olen osaliselt nõus, et elu teeb oma korrektiivid, aga mõnda asja on küll õnnestunud teadlikult tehes saavutada. Näiteks ei lasknud ma lapsel rinna otsas magama jääda, et ta suudaks uinuda ilma rinnata ja see töötas. Varakult harjus ta ka oma voodi ja toaga. Vajadusel käisin teda lohtamas ja toetamas tema juures. Kui ta mängis, püüdsin teda ise mitte teisele tegevusele suunata, sest tahtsin, et ta õpiks keskendumist. Kui ta tüdis, püüdsin veel paar korda ta tähelepanu hoida. Mul on hea meel, et ta suudab nüüdseks keskendunult mängida, mis loomulikult ei tähenda, et asi on ainult kasvatuses ja ka seda mitte, et ta ainult nii mängibki. Kui laps oli kümnekuune ehk selles eas, kus ta veel ei tohiks võõrastada, hakkasin teda harjutama hoidjaga. Tulemus on see, et iga kuu kahel õhtul oli meil mehega kahekesi aeg.

Nüüd on seda aega natuke rohkem ja pean seda hea paarisuhte püsima jäämiseks äärmiselt oluliseks. Tean ju, et lapse esimese kahe eluaasta jooksul on lahkuminekuid palju. Teadlikult olen meest kaasanud titaga seotud tegevustesse, jätnud teda beebiga ka paariks tunniks üksi kui oli vaja koolis käia, et ka tal tekiks hea kontakt ning et ka mina saaks korraks aega endale. Usun A. Nekrassovit, et esikohal oled ise, siis paarisuhe, siis laps. Alguses kõlas see võõralt ja isekalt, aga nüüd saan selle sisust aru ning pean seda sügavaks tarkuseks.

On huvitav tõdeda, et teatud asju ei saa ka psühholoogist ema välistada ning arenguetappe vahele jätta. Kui ikka lapse oma mina kujuneb, pean hakkama saama ja suutma taluda lapse jonnituure ja kadedushooge. Iseseisvuse kasvades pean leppima, et peres on suur abistaja, kes tihti tekitab rohkem segadust ja korratust jne. Mul on raske olnud toime tulla lapse nutuga ja selles osas olen pöördunud ka kolleegide poole, et kui kaua on ok lasta lapsel jonnida. Olen saanud hea suunise: 2-3 minutit võib lasta nutta, siis küsida, kas tahab lohutust ja ka kas paha tuju hakkab üle minema. Kui siis ta edasi nutab, siis umbes kahe minuti pärast peaks aktiivselt nutu lõpetama, sest siis laps enam ei mäleta, millest see kõik algas ning lihtsalt kerib ärritust üles.

Mõistan nüüd nii hästi, kuidas tekib soov lapsele järele anda, kui ise olen tööpäevast või nädalast väsinud, tahaks rahu ja samas lapsel tekib just siis soov teha seda, mis tegelikult lubatud pole. Mõistan ka, et olles ise väsinud, on palju kergem väikse asja peale vihastada, liiga karm olla, mis siis tüliks eskaleerub ning kokkuvõttes veel väsitavam on. Kannatlikkust olen palju õppinud ja õppimas.

Aina rohkem märkan sarnasusi sellega, kuidas minu ema mind kasvatas. Me tõesti võtame nii palju üle seda, milles ise kasvame. Soovin üle võtta selle, mis sobis ja meeldis ning vältida seda, millest halvad kogemused on. Kõik me tahame ju oma lapsele parimat ning omame oma ettekujutust sellest, mis see parim on.

Soovin kõigile emadele head emadepäeva! See on tõsine ja vastutusrikas töö, aga sisaldab väga palju rõõmu ja heameelt. Sooviksin, et selle aasta jooksul enne järgmist emadepäeva kogeksid kõik just seda emaks olemise positiivsemat poolt rohkem kui muud!

Kärt Kase, EELK Perekeskuse peanõustaja ja psühhotearpeut on kirjutanud meile ka sellest, mida teha, kui ema väsib: Sa ei ole halb lapsevanem, kui mõnikord ka enda jaoks aega võtad