
"Kunnus põhjendas seda keeruliste näidete ja kauni jutuga loomariigist ja tupesisesest spermakonkurentsist ning jõudis oma jutuga välja nii kaugele, et monogaamia ei ole loomupärane ning seetõttu on vägivald suhetesse sisse kirjutatud. Ma ei suuda otsustada, kas mul on kirjanikust kahju või ma tunnen ta vastu lihtsalt tülgastust, et ta sellises maailmas elab, aga ma sooviksin siiski väljendada oma mõtteid vägivallavaba pereelu võimalikkusest".
Nii algab lugejakiri (autor toimetusele teada), kus vägivallatus suhtes olev perema avaldab oma nördimust selle üle, et ühe naisepeksja mõtted sellisel kujul meedias vabalt ringi lendlevad. Loe see arvamus läbi ja otsusta, kas nõustud Pere ja Lapse lugejaga, või arvad teisiti.
Neile, kes kasutavad teiste kallal füüsilist vägivalda, ongi (mõnikord ka kahetsuse maski taha peidetud) eneseõigustused ja mingi ühiskonna osa poolne heakskiit justkui püha mantra, mida korratakse ja mida usutakse: teistmoodi ühes suhtes ju ei saa ja teised teevad ju ka! Ma siis võin ka minna koju ja panna oma naisele ühe tou kirja, suva, kõik võivad, naaber politseisse ei helista ja ega politseis siniseks pekstud naisi nagunii usutagi. Ja pealegi — ega ma siis mingi naisepeksja ole! Ise ta, loll, alustas! Ma ainult paar korda lõin, ma pole mingi „selline”, kes hommikust õhtuni kolgib! Ja mis kõige tähtsam — mis mees ma üldse olen, kui pole kordagi naisele kohta kätte näidanud. Ma olen ikka kõva mees, mitte mingisugune mömm, kõik peavad nägema, kelle jalas püksid on! Kunnus õigustab oma tegu veel ilukõnega monogaamia ja vägivallatu suhte võimatusest, tuues palju pikki ja keerulisi näiteid loomariigist. Aga kõlama jääb ainult üks mõte: löön, sest saan/võin/tahan/see on okei.
Mul on kurb, et selline mõtteviis on laialt levinud ja et Kunnus oma sõnavõttudega veel teisi vägivallatsejaid innustab ka.