Nii algab lugejakiri (autor toimetusele teada), kus vägivallatus suhtes olev perema avaldab oma nördimust selle üle, et ühe naisepeksja mõtted sellisel kujul meedias vabalt ringi lendlevad. Loe see arvamus läbi ja otsusta, kas nõustud Pere ja Lapse lugejaga, või arvad teisiti.

Neile, kes kasutavad teiste kallal füüsilist vägivalda, ongi (mõnikord ka kahetsuse maski taha peidetud) eneseõigustused ja mingi ühiskonna osa poolne heakskiit justkui püha mantra, mida korratakse ja mida usutakse: teistmoodi ühes suhtes ju ei saa ja teised teevad ju ka! Ma siis võin ka minna koju ja panna oma naisele ühe tou kirja, suva, kõik võivad, naaber politseisse ei helista ja ega politseis siniseks pekstud naisi nagunii usutagi. Ja pealegi — ega ma siis mingi naisepeksja ole! Ise ta, loll, alustas! Ma ainult paar korda lõin, ma pole mingi „selline”, kes hommikust õhtuni kolgib! Ja mis kõige tähtsam — mis mees ma üldse olen, kui pole kordagi naisele kohta kätte näidanud. Ma olen ikka kõva mees, mitte mingisugune mömm, kõik peavad nägema, kelle jalas püksid on! Kunnus õigustab oma tegu veel ilukõnega monogaamia ja vägivallatu suhte võimatusest, tuues palju pikki ja keerulisi näiteid loomariigist. Aga kõlama jääb ainult üks mõte: löön, sest saan/võin/tahan/see on okei.

Mul on kurb, et selline mõtteviis on laialt levinud ja et Kunnus oma sõnavõttudega veel teisi vägivallatsejaid innustab ka.

Ja selleks, et ka teistsugune arvamus kõlapinda saaks, siis jõuan lõpuks selleni, et vägivallatu pere on täiesti võimalik ja ma julgen sõna võtta seetõttu, et mul endal on hetkel 15 aastat kogemust vägivallatus suhtes ja me oleme kaasaga veendunud, et nii see jääbki.

Esiteks seetõttu, et monogaamia on kahe teineteist austava ja armastava inimese vaheline kokkulepe. Selle sõlmimiseks on eelkõige vaja kahe inimese vaba tahet. Inimesed, kes ei ole selleks valmis ja kes tunnevad lapsikut vajadust oma seemet võimalikult laialt levitada, peaks võtma kuulda Mihkel Kunnust (oh seda irooniat!), kes konverentsil sõna võttes arvas, et vägivalda peres vähendab see, kui abiellumisega ei kiirustata. Peret ei saa luua inimesed, kelle vahel ei ole jäägitut pühendumust nii vaimses kui füüsilises mõttes ja selle puudumisel oleks tõesti mõistlikum oodata kui sõrmuseid vahetama hakata. Mitte et ühe või teise asja puudumine annaks õigustuse või aluse vägivallaks!!! Kui selline kokkulepe on sõlmitud ja suhtes on usaldus, jääb ära ka vajadus kohustuslikuks isadustestiks kõikidele vastsündinutele, mida Kunnus samuti vägivalla vähendamiseks soovitas.

Teiseks vastutus. Toimivas peres annavad kõik osapooled oma panuse selleks, et neil oleks koos hea elada. Vastutust ei saa panna ainult ühe inimese õlule ja eeldada, et too kõik ära teeb. Vastutuse mõistmine ja teise inimese austamine on märgid täiskasvanuks saamisest. Kui üks või teine veel selleks võimeline pole, on vara kodu mängida. Vastutus muuseas tähendab ka vastutuse võtmist iseenda tegude eest ja mõistmist, et sina ja ainult sina ise kontrollid oma käitumist. Keegi teine ei pane sind tegema midagi, mida sa tegelikult ei suuda või ei taha teha — otsuse (ja vastutuse) võtad vastu ikka ja ainult sina ise. Samuti on kooselus põhjendatud ja õigustatud ootused, näiteks ootus mitte peksa saada, ootus, et abikaasa ei tule igal õhtul täis peaga koju, ning ootus olla armastatud ja hoitud.

Kolmandaks suhtlemine. Probleemidest tuleb rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Mõned nimetavad seda näägutamiseks ja mõned näägutavadki, aga pereeluks valmis olev mees mõistab, et kui naisel on mure, siis on tema kohus ta ära kuulata ning vajadusel pakkuda tuge ja abi. Mitte peksa anda. Vastupidi loomulikult samuti. Kui mees ja naine saavad omavahel räägitud nii, et mõlemad tunnevad vestlusest kergendust ja pärast on lihtsam olla, ongi neil selles koosluses hea elada.

Muuseas, perevägivald on ka vägivald laste suhtes. Tõestatud on, et kodus peksa saanud lapsed võtavad selle mustri oma peresse kaasa ning annavad ka oma lastele eksimuste eest vitsa või rihma. Vaja läheb tahet, et sellest mustrist vabaneda, ning mõistmist, et vägivald sünnitab vägivalda — laps, kes on harjunud, et probleeme lahendatakse peksuga, rakendab seda meetodit ka lasteaias, koolis, ööklubis, kodus… Ja last mõjutab ka see, kui ta näeb pealt vanematevahelist vägivalda. Laps tajub seda alati ka vägivallana enda suhtes.

Aga absoluutselt kõige olulisem on nulltolerants nii vaimse kui füüsilise vägivalla suhtes. Ideaalmaailmas on mõlemal osapoolel selline arusaam. Meie igapäevases maailmas on kahjuks liiga palju naisi ja mehi, kes ei võta pärast esimest lööki või alandust midagi ette, sest loodavad, et see oli üksikjuhus. Kui iga esimene löök jõuaks politseisse ja kui politsei reageeriks tõsiselt iga sellise juhtumi peale ja kui ühiskond ei soosiks mehi, kes ei suuda oma emotsioone kontrollida ja oma naisi peksavad, oleks võimalik perevägivalda vähendada. Kunnus muidugi pakkus, et koduvägivalla esimese juhtumi võiks dekriminaliseerida. Mis maailmas see mees küll elab? Esimene peks olgu karistuseta? Kõlab nagu mingi haige ümberpööratud versioon kampaaniast, kus esimene kuu teenust on tasuta.

Õnneks olen mina veendunud, et meil siiski on rohkem neid peresid, kus vägivalda ei ole ja see maailm, kus elab ennast ja oma tegusid õigustav kirjanik, on mingi teine, ulmeline põrgu, kuhu enamikul inimestest asja pole. Seetõttu ongi mul raske seisukohta võtta, kas mul on kirjanikust pigem kahju, et ta on sellises maailmas elanud, kus vägivald on tema argipäeva sisse juurdunud osa. Või tunnen ma tema vastu tülgastust, et inimene, kellele on korduvalt antud võimalus näidata, et ta on oma veast aru saanud ning kutsutud rääkima meestele, et vägivald ei ole okei, oma kahetsuse maski all ennast ja vägivalda avalikes kanalites õigustab. Ta võib ju demagoogitsedes üritada kujundada kuulajate arvamust, kuid tema tegeliku olemuse avavad tema teod, mitte sõnad. Ja see tegelikkus on inetu.