Link kopeeritud!

Ebaemmalik emps| Kaks aastat ja seitse kuud hiljem hakkasin teist korda sün­nitama ning muutusin täielikuks koletiseks



Ebaemmalik emps| Kaks aastat ja seitse kuud hiljem hakkasin teist korda sün­nitama ning muutusin täielikuks koletiseks
Foto: Shutterstock

Kui mind oleks esimese sünnituse puhul autasustatud meelerahu säilitamise medaliga, oleks see teisel korral tagasi võetud. Minust sai see naine seriaalis. See, keda sa vaatad teetassi ja küp­siste kõrvale, mõeldes: „Kurat võtaks, naine, võta end kokku!" Olukord läks mul täiesti käest ära.

Briti blogija Sarah Turner ehk Ebaemmelik emps on blogimaailma ja Facebooki sensatsioon. Fännid jumaldavad ta postitusi, sest need toovad esile emaduse surmnaljaka ning häbitult ausa palge. See tsenseerimata kirjeldus vanemaelu vaimustavatest kõrghetkedest ja kõige hirmsamatest mülgastest, kus tunned, et see lihtsalt pole sinu jaoks ja sul pole halli aimugi, mida pihta hakata, on võitnud lapsevanemate südamed üle maailma.

Sarahi lapsesaamislugu, Pegasuse poolt väljaantud hittraamatust Ebaemmelik emps, on puhas kuld!

Jude'i sünd

On keeruline leida kätte hetke, kus kõik viltu vedama hakkas, kuna erinevalt esimesest sünnitusest oli minuga kõik justkui korras. Ei mingit kõrge vererõhu või krambiohtu ja haiglaski olid kõik üsna rahulikud.

Kõik peale minu.

Ma ei olnud end ette valmistanud võimaluseks, et sünni­tus on keerulisem, vaid olin täie rauaga usaldanud lubadust, et teine sünnitus on ju lihtsam. Ma ei kahelnud, et saan ässalt hakkama, mis nüüd tagasi vaadates oli suur viga. Jude'i sünd oli kaks korda pikem ja mitu korda valusam. Rahulik ja vaos­hoitud naine Esimeselt Sünnituselt ei tulnud Teise Sünnituse ajaks kohale. Ta saatis hoopis kaksikõe, kes oli veidi nupust nikastatud.

Seotud lood:

Jamesi sõnad Jude'i sünnituse kohta (mis justkui kustu­tas valitseva „Sa olid nii tubli, kallis!" kiituse) olid: „Sa olid püstihull. Ma polegi kunagi midagi sellist näinud."

Sünnituse ajal vaheldusid mu meeleolud hüsteerilise ja endassetõmbunu vahel. Plärtsatasin vanni ootusega vee all rahulikult sünnitada, kuid hiivasin end juba vähem kui tunni pärast uuesti välja, nõudes „midagi, mis toimib ka!". Kui James julges soovitada, et ma veel veidi vannis oleksin, nähvasin talle vihaselt, et mul on vaja rohkemat kui „mingit suurt pesupäeva".

Loe veel

Hingasin veidi gaasi, tundsin, et pea käib natuke ringi, ja heitsin siis huuliku jonnihoos kõrvale. Tahtsin epidu­raali. Mind veendi ümber. Imeline (ja pagana kannatlik) ämmaemand (ma arvan, et ta nimi oli Trish; kutsume teda Trishiks) seletas mulle, et tita võib juba paari tunni pärast tulla ja epiduraal võib protsessi aeglustada. Ja see võib viia olukorrani, et peame ka järgmise päeva haiglas veetma. James oli nõus - mul on ilmselt lihtsalt Sein Ees ja meie väike poeg on juba varsti meiega.

Siis jõudis kohale diamorfiin. Sain kaks kanget doosi ja muutusin uniseks ning ükskõikseks. Olin selleks ajaks olnud üleval kakskümmend neli tundi ja nii pagana läbi, et jäin (istuvas asendis) tuhude vahel magama ja häälitsesin nagu haavatud loom. Ühel hetkel, nagu James mulle rääkinud on, keeldusin mitu tundi järjest kellegagi suhtlemast ja istusin vaikselt kiikudes voodil, teda ja vaest Trishi aeg-ajalt kurjalt põrnitsedes. Ausalt, mida perset? (Võin enda kaitseks öelda, et ma tõsimeeli mõtisklesin, kas suren valu kätte ära. Mäletan mõtet, et suremine oleks kergendus - „irratsionaalne" ei olnud minu kirjeldamiseks enam õige sõna.) Tuhud hakkasid madala veresuhkru tõttu kaduma ja ma pidin suhkruvett jooma. Ma keeldusin suhkruvett joomast.

Sünni tipphetk jõudis kohale, kui avatus oli 10 cm ja ma alustasin elu kõige mõttetumat streiki, keeldudes pressimast.

„Tahan epiduraali!" karjusin ma eikellegi pihta ning mind ignoreeriti õiglaselt, kuna see laev oli läinud umbes 5 cm tagasi.

„Tahan keisrilõiget!"

„Tahan ära surra!"

Just nii.

Kõik hakkasid muretsema. Trish rääkis minuga kar­milt. Pärast seda, räägib James, teesklesin ma pressimist, ise mõmisedes: „Ma ju pressin!", kuigi ilmselgelt ei suunanud ma pingutust alakehasse. Mingil hetkel ilmselt siiski võtsin end kätte ja pressisin päriselt, sest kolme tunni pärast - ja pärast tuttavat tunnet, et üritan kahurikuuli välja sittuda - jõudis kohale Jude.

Milline kergendus.

Mäletan, et hoidsin rätikusse mähitud last rinnal ja mõt­lesin, et ta näeb nii roosa ja terve välja, täpselt nagu peakski (ja teps mitte häiritud oma ema vastumeelsusest teda sünnikanalist välja aidata). Olin kõrvust tõstetud, et kõik läbi on.

Ja siis jäi platsenta kinni.

Kurat, kaua võib?! Ma ei teadnud, et selline asi isegi või­malik on. Kui inimesed telekas sünnitavad, ei jää platsenta kunagi kinni, ega ju? Kus üldse on telekas sünnitamise plat­senta? Ma pole kunagi Holby haigla seriaalis näinud, et mõni naine sünnitaks ja siis keegi talle jalga süsti torkaks, et plat­senta välja tuleks, ning seejärel selle suure astelrai moodi asja (kui astelrai nagu siseorgan välja näeks) minema kärutaks. Kohe kindlasti pole ma näinud, et platsenta kinni jääks. Aga minu oma igatahes jäi. Räägiti midagi seljast ja ringauditoo­riumist ning mitu inimest üritas seda liigutada, aga seal, kus kõik teised läbi kukkusid, kroonis ühte arsti lõpuks edu. Ma ei kavatse seletada, kuidas see juhtus, aga omadussõna, mida James nähtu kirjeldamiseks kasutas, oli „ebainimlik", seega usun, et mõistate.

Ja siis oli tõesti kõik läbi. Jõime tassikese teed ja sõime röstsaia ning vaatasime meie imeilusat pundart, kes plast­voodis mõnusalt kerra oli keeranud. Tal polnud tol hetkel veel nime (mina tahtsin talle Wilf nimeks panna). Pärast väga ebakindlat kuuma dušši ja mitut „Jeesus, see oli päris hull, eks ju?" vestlust lahkusime haiglast ja algas elu vastselt laienenud neljase perena.

Olen hiljem naernud Jude'i sündimise kaose üle („See oli täielik õudusunenägu!", „Ikka mul peab see põikpäine plat­senta olema! Hahahahahaaa!"), aga tõsi on, et see viis mu täiesti rajalt välja ja kuni praeguseni olen ma vältinud sellest mõtlemist. See nullis mitmel viisil kõik positiivsed elamused, mis mul Henry sünnist olid, ning mul on kahju. Enam ma „OBEM-i" seriaali ei vaata, aga kui vaataksin, ei tahaks ma kindlasti enam paanikas emadele vastu pead anda, sest mõis­tan neid nüüd. Nad ei ole tasakaalutud, vaid nad lihtsalt ei tea, mida teha.

Olen päris palju mõelnud, mida ma teisiti teeksin, kui veel lapse saaksin (rahune maha, James, see on sama hüpo­teetiline kui „mida ma teeks, kui ma lotovõidu saaksin"), ja leidnud kaks teguviisi: esiteks uuriksin hüpnosünnitamist. Olen selle kohta näinud ja lugenud imelisi asju ja tundub, et selle keskmes on rõhk enda väestatuna tundmisel ja enese­valitsuse säilitamisel (selle kaotasin Teise Sünnituse ajal kohe kindlasti). Peab olema põhjus, miks kuulsad ja mittekuulsad emad sellest vaimustuses on, ja kui ma uuesti rase oleksin, annaksin sellele võimaluse. Julge hundi rind on rasvane, kas pole?

Teiseks, kui mul oleks jälle kunagi sama valus, nõuaksin kindlamalt epiduraali. Kogu mu keha tahtis sel hetkel abi saada ja mul on väga kahju, et ma seda ei saanud. Jah, ma tean, et looduslikul ja ravimivabal sünnitusel on oma eelised, aga tuleb välja, et ma eelistasin vägagi sünnitust, kuhu olid kaasatud ravimid. Mul ei ole häbi - ravimiteta hakkama saa­mise eest ei anta medalit ja kui oleksin uuesti rase, laseksin endale epiduraali teha samal hetkel, kui testilt kaks triipu avastan. See on nali (noh, peaaegu).

Olen viimase paari aasta jooksul kuulnud ja lugenud nii palju sünnilugusid traumaatilistest ja hirmsatest erakorra­listest keisrilõigetest ulmeliselt kiirete haiglaparkla-sünni­tusteni ja mida rohkem ma lugesin, seda kindlam olen, et ei ole kaht ühesugust sünnitust. Iga sünd on erakordne, iga naine ainulaadne ja mõni naine (kaasa arvatud mina) käitub mõnes olukorras iseendast erinevalt.

Ma arvan, et osalt vaatan ma Jude'i sünnitusele tagasi nii tõrksalt, kuna mul on häbi. Üks asi on neljakäpakil edasi-tagasi õõtsuda nii, et kõik maa poole ripub, aga hoopis teine on teha seda kõike paaniliselt vandudes ja karjudes. Kui kõike muidugi arvesse võtta, ei kahtle ma, et ämmaemandad on kõike juba varem näinud, nii et võib-olla pole mõtet end sellise ajutise kriisi tõttu maha teha.

Samas, Trish, kui sa seda loed, tahaksin paluda vabandust põrnitsemise, karjumise ja käe eemale lükkamise eest, kui sa üritasid selle Doppleri-asjaga beebi südamelööke kontrol­lida. Mul on põhimõtteliselt kahju, et ma selline tropp olin. Tahaksin sind tänada, et tropp olemisest mööda vaatasid ja turvaliselt mu pisipoja ilmale tõid, et ma saaksin viia ta koju oma armsa mitte-nii-väikse poja juurde. Sa teed uskumatult erilist tööd! Hindan teid eriti kõrgelt, ämmaemandate sugu!

Ebaemmelik emps ei kohku ühegi teema ees, alates üpriski mittesäravatest rasedustest ja sünnitustest kuni lõputuna tunduvate öiste söötmisteni, beebigruppides käituma õppimisest kuni tagasi tööle minekuni, põngerjate jonnihoogudest põrgu eeskojana näivate mängutubadeni.

See raamat ei ütle sulle, kuidas lapsi kasvatada, mida osta või kuidas end tunda. Raamatu värskendav ausus ajab sind kindla peale naerma ... ja võib-olla nutmagi, aga lõpuks ohkad kahtlemata kergendatult, kuna mõistad, et sa polegi ainuke, kes nii tunneb ...

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare