Link kopeeritud!

EESTI EMADE LOOD: sünnitus ja lapse saamine ei olnud täiusliku rõõmu kogemus

 (5)

EESTI EMADE LOOD: sünnitus ja lapse saamine ei olnud täiusliku rõõmu kogemus
Foto: Shutterstock

Ei olnud see ka nii traagiline, et teistel oleks vaja kaasa tunda, aga ometi lõi see kõik üle pea kokku ja elu sassi. Kui mul ei ole kõik nii halvasti, mis sest, et kõik ei ole justkui ka päris hästi, siis kas mu lugu on üldse väärt rääkimist? Jah, on!

Järjest rohkem julgevad naised rääkida oma lugu, seal hulgas ka oma sünnituse ja uue olukorraga hakkama saamise lugu. Eks ikka on nii, et äärmuslikud juhtumid leiavad rohkem kajastust ning neile proovitakse ka leida lahendusi. Enamik lugusid ja kogemusi on aga ju kuskil keskel. Ja selleks, et sulle julgust anda, panen siin kirja mõned oma kogemused ja mõtted.

Meie peres oli laps igati oodatud. Ta on meie esimene. Rasedus oli ilus aeg, ainult magasin rohkem kui tavaliselt. Ikka uuriti, et kuidas ma plaanin sünnitada: kas tahan vette sünnitada, kas plaanin kasutada epiduraali, kas võtan oma ämmaemanda jne. Minu vastus oli: “Nii tark olen ma nüüdseks küll, et ma võin ju oma peas plaane teha, aga juhtub ikka see, millest isegi mõelda ei oska.“ Ja nii läkski. Mõtlesin oma peas kõikidele võimalustele, ainult mitte sellele, et üks tavaline igakuine visiit ämmaemanda juurde lõppeb haiglasse sisse võtmisega ja teatega, et lahkute siit nüüd ainult siis, kui olete sünnitanud.

Loe veel

Seotud lood:

Mul pidi olema veel kuu aega aega!

Tegemist oli preeklampsiaga ning mu vererõhk tõusis pöörasel kiirusel. See oli nii ootamatu, et tol hetkel kukkus mu maailm korraks kokku. Pidin hakkama saama kõiksugu erinevate mõtetega igast eluvaldkonnast: kas lapsega on kõik korras, kas minuga on kõik korras; kui ma nüüd surema hakkan, siis ma ikka tahaks oma lapsega kasvõi korra kohtuda, mul ei ole ju hambaharja ja puhast pesu kaasas, ma sõin viimati kell kaks ja nüüd on õhtu ja haiglas ju enam süüa ei anta, mis nüüd saab. Kõige selle juures oli mul meeletu vajadus nutta. Mitte vaikselt patja nuuksuda, vaid nutta kõva häälega. Aga ei lubatud.

Ma nutsin, ei suutnud pisaraid peatada, aga arstid rääkisid, et ei tohi nutta, sest vererõhk tõuseb sellest veelgi. Öeldi, et pean rahunema. Aga kuidas? Minu viis rahunemiseks on üks peatäis nutta ja siis ennast uuesti kokku võtta. Aga kui ma ei tohi nutta, siis mis ma tegema pean? Veidike rahuneda suutsin siis, kui mu elukaaslane tuli ja mind pikalt kallistas. Kui nüüd mõtlema jään, siis see nutt on vist siiani nutmata. Ootan, millal saabub see hetk, mil pisarad tulla otsustavad. Tõenäoliselt ikka ja taas olukorras, kus seda oodatagi ei oska.

Mis puutub sünnitusse endasse, siis nüüd juba naeran, et küsige mille kohta aga tahate, sest mul õnnestus kuidagi läbi teha kõik, v.a see osa, kus ise lapse sünnitad. Sünnitus kutsuti esile, aga noormees otsustas võtta kogu võimaliku kõhus olemise aja, mis talle võimaldati. 23 tundi sünnitustoas andsid võimaluse proovida dušši all olemist (vanni ei saanud minna, sest küljes olid igasugused erinevad juhtmed ja andurid), naerugaasi ja epiduraali ning kõik lõppes siiski erakorralise keisrilõikega.

Kui mulle esimest korda last näidati, siis ausalt, ma olin juba nii väsinud, et mul ei olnud mitte ühtegi emotsiooni

Palusin, et ta kohe isa juurde viidaks. Kogu mu jõud läks sellele, et ärkvel püsida kuniks kõht kokku õmmeldakse. Tunne oli selline, et kui nüüd magama jään, siis enam tagasi ei tule. Kartsin ka seda, et võib-olla kui nüüd uuesti oma last näen, siis panen talle pahaks, et ta nii keeruliselt otsustas siia ilma tulla. Kui aga lõpuks oma päkapikuga taas kohtusin (ta kaalus vaid 2,3 kg), ei olnud negatiivsetest emotsioonidest jälgegi. Ma ei jaksanud küll kohe ka hoolitsev ema olla, aga selle esimese öö olin ma veel vaatamata kõigele ärkvel, et seda uut ilmakodanikku korralikult uudistada ja mõelda, et mis siis nüüd edasi.

Kuna laps oli sündinud väiksena ning jäi vaid napilt ajalise sünnituse raamidesse, siis hoiti meid haiglas pikemalt. Juba haiglas, ja sealt edasi ka järgnevatel nädalatel kodus, hämmastas mind ennastki aga mu viha lapse isa vastu. Selle tunde taga ei olnud kübetki ratsionaalsust ega konkreetset põhjust, aga ometi oli ta olemas. Peamiselt tundsin viha siis, kui palusin tal teha midagi seoses lapsega ehk palusin tal ennast aidata. Ta tegi tegelikult kõik õigesti, ta oli olemas, ta aitas, ja ometi tundus iga ta liigutus mulle vale ja ajas kurjaks, et kuidas ta ometi aru ei saa, mida vaja teha on. Suuremalt ajalt suutsin ennast tagasi hoida, sest see on ju ka tema esimene laps ja ma sain aru küll, et peame mõlemad uue olukorraga kohanema ja õppima palju uusi asju. Aga see arusaamatu viha- emotsioon oli ikkagi seal ja ma ei ole kindel, et see ka praeguseks lõplikult lahtunud on, kuigi poiss hakkab juba 6-kuuseks saama ning lapsevanemaks olemise rõõmud ja mured on juba tuttavamad kui varem. Ma ei tea, mis oleks olnud lahendus, aga kui kellelgi veel on olnud sarnane kogemus, siis tea, et sa ei ole üksi.

Eks neid üllatuslikke emotsioone ja momente on veelgi olnud, aga lõpetuseks jagaksin oma kimbatust, et ma ei osanud kuidagi alguses oma lapsega rääkida. Kuniks olime haiglas ja ka perena koos kodus, oli kõik OK, aga siis tulid esimesed päevad kahekesi. Ma tean, et pean lapsega rääkima — häälega rääkima, mitte lihtsalt mõtteis temaga dialoogi astuma. Tal on ju ometi vaja minu häält kuulda. Aga millest või kuidas ma temaga räägin, kui sealt ei tule esialgu ühtegi emotsiooni või reaktsiooni vastu? Meie peres loetakse palju raamatuid ning nii võtsingi riiulist esimese ettejuhtunud lasteraamatu ning hakkasin sealt lapse söötmise ajal talle ette lugema ja siis peale lugemist oli juba lihtsam vestlust jätkata.

Kui su pea on niigi koormatud erinevate küsimustega, mähkmete, söögiaegade, vaktsiinide ja muude teemadega ning lisaks veel lapse gaasivalud ja magamata ööd, siis võib tagantjärgi täitsa tühine või isegi absurdne mure sel hetkel tunduda absoluutselt ületamatuna ning jätta ikkagi hinge sügava jälje. Millest mina puudust tundsin, oli võimalus oma mõtteid jagada teiste naistega, kes on ka ise hiljuti emaks saanud. Ma käisin ka psühholoogi juures, et pead selgemaks saada. Sellest oli kindlasti abi, aga tema oli emaks saanud rohkem kui 20 aastat tagasi, seega isegi kui ta teab omast kogemusest, mida tähendab lapse saamine, ei ole ta enam selles energias sees aga mina tahtsin rääkida nendega, kelle kogemused on olnud nüüd ja äsja ning emotsioonid vahetud. Emade väering oli koht, kus ennast neile, kes mõistavad, lõpuks tühjaks rääkida sain.

Soovitame emadel, keda valdavad sarnased tunded, mõtted ja emotsioonid, lugeda sünnitusjärgse depressiooni kohta ja sellestki, et mõnikord muutub ka noore ema suhtumine lapse isasse.

Vaata: "Miks mina oma last ei armasta?"

Levinud probleem, millest ei räägita: miks sa oma meest pärast sünnitust enam silmaotsaski ei salli

Sünnitusjärgne depressioon: mida teha, kui masendus ja pisaratevoog ei tahagi lõppeda?

Ausalt ja valehäbita: millega on värskel emal kõige raskem harjuda ja toime tulla?

Mammamasendust kogeb iga kümnes naine

Kui noor ema tunneb, et kõik kasvab üle pea, tasub kindlasti pöörduda ka nõustaja poole. Võib kohtuda erinevate sptesialistidega ja valida see, kes kõige paremini sobib.

Transpersonaalse nõustaja Meeli Laane kommentaar noore ema loole:

Üks suur osa tervenemisest on tunne ja teadmine, et sind mõistetakse.

Värske ema „kingadesse astudes“ tekib minus tunne, et minus on kuhjunud midagi suurt, mille üle enam kontrolli ei ole ja see hirmutab. Ma olen end tagasi hoidnud hirmu pärast, et tunde väljendamise tulemusena võib viga saada minu laps või mina ise. Nüüd on vaja toetust kehale ja meelele raskest tundest vabanemiseks. On vaja teadmist ja ka keha kaudu selle kogemist, et tunnete väljendamine on turvaline ja kellelgi ei ole ohtu selle pärast surra.

Rääkimine on üks olulisi viise oma meele vabastamiseks. Soovitan soojalt, et kui tunne käib üle jõu ja ei oska sellega midagi pihta hakata, leia inimene, kes oskab sind toetada sel perioodil. Inimene kas tutvusringkonnast või ka psühholoogiline nõustaja. Armasta iseend ja astu samm enda toetuse suunas. Enda eest hoolitsemise abil (või: kaudu) hoolitsed sa kõige paremal moel oma lähedaste eest.

Allikas: www.meelilaane.ee

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised