Triin on ITK-s ämmaemandana töötanud juba üle tosina aasta. Õpingutega Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis alustas ta 2000. aastal ning lõpetas viis aastat hiljem diplomitöö kaitsmisega. Idee, et Triin võiks end meditsiiniga siduda, ei tulnud aga temalt endalt. „Oma elukutse rajaleidjaks võin pidada vanatädi, kes arvas, et minu loomuses on midagi sellist, mis sobiks just tervishoiutöötajale, pidades silmas hoolivust ja mõistmist," kirjeldab Triin, kes ise polnud lapsena vanatädiga veel sugugi üht meelt. Aeg on aga toonud arusaama, et just meditsiin ongi see valdkond, kus Triin end teostada saab. „Olen oma valikuga rahul ning püüan jälgida ämmaemandatest kolleege, kes on olnud ja on ka edaspidi mulle suureks eeskujuks," lisab ta. Uurisime täpsemalt, millised on ämmaemanda elukutsega kaasnevad rõõmud ja mured.

Kirjeldage lühidalt oma tavapärast tööpäeva.

Tavaliselt alustan päeva, ärgates hommikul kell 6. Tööpäeva alustan kell 8. Pikim päev on 11-tunnine, mis on nii vaimselt kui füüsiliselt väsitav. Päev on täis ootamatusi, erinevaid emotsioone ja karaktereid. Igas päevas on hetki, mis tekitavad äratundmisrõõmu - ma tean ja oskan Sind aidata, kuid on ka olukordi, kus jääd hätta ja otsid abi kolleegidelt, kes on alati abivalmid. Seega iga päev lõpeb positiivselt - olen saanud aidata, olen teinud head!

Mis Teile oma töö juures kõige rohkem meeldib, rõõmu pakub?

Igas päevas on kedagi või midagi, mis teeb sellest just nii erilise päeva, et seda tähistada. Teate, ma olen õnnistatud, mõeldes oma tööle ja ametile. Ämmaemandana oled pea alati kolmas esimene hing, kes saab teada uue elu alguse saladuse, näha esimesena pildil imetillukest imet, tema südametööd... Sellised hetked igapäevases töös täidavad hinge rõõmu- ja heaolutundega. Väga meeldiv on iga perega läbi käia nende 9 kuud lapseootust, jagada iga perega sel ajal tõusu- ja mõõnaaegu, olla see, keda usaldatakse, kelle teadmisi ja oskusi vajatakse, kelle hea sõna ja toetus aitavad ootuseaega veelgi meeldivamaks muuta. Ämmaemanda töös on palju rõõmu, sest eranditult iga naine koos oma perega õpetab olema veelgi parem õpetaja, kuulaja, andestaja ja abistaja.

Ämmaemand jagab oma eluteed, on rajaleidja nii iseendale kui ka patsientidele. Ämmemanda töö on.. see on ilusad hetked, naeratused ja kallid inimesed.

Mis on aga kõige keerulisem, vaimselt kõige raskem?

Ämmaemanda töös vaimselt kõige raskem on hetk, kui viibid koos naisega, kes on äsja saanud teada, et laps, keda oodatakse, on haige... Kuidas kulgeb edasi rasedus, millised uuringud ja analüüsid ootavad ees? Kas kõik kulgeb siiski ootuspäraselt? Sellises olukorras on naisel ja perel väga palju küsimusi, teadmatust, südamevalu ja pisaraid. Ämmaemand on sellistel hetkedel see, kelle käest otsitakse vastuseid, abi ja toetust. Sellises olukorras pead end suutma jätta tolerantseks ja mõistvaks, säilitama rahu ning usaldusväärsuse, olema toetav ja abivalmis igal hetkel kui pere sind vajab.

Emotsionaalselt on keeruline tegeleda ka perega, kes on eelnevalt kaotanud lapse, kas siis enne või pärast lapse sündi.

Kas meenub mõni eriti hull või mingis mõttes meeldejääv päev?

Minu töös emadusnõuandlas on olnud raskeid päevi - emotsionaalselt. Olukorrad, kus patsient ei ole rahul personali suhtumisega või tehtud tööga. Tuleb leida lahendusi ja kompromisse, sillutada teed headele emotsioonidele ja lahendustele, saavutada kompromisse ja teha järeleandmisi. Lõpptulemuseks peab jääma olukord „inimlikult inimesega".

Mis on Teie arvates patsientidega väga hea läbisaamise eelduseks?

Patsienti tuleb suhtuda lugupidamisega, usaldada tema tundeid ja kaebuseid. Esmalt kuulata ja olla huvitatud, seejärel jagada oma teadmisi ja kogemusi. Olla avatud ja vajadusel tunnistada oma teadmatust ning otsida abi ja lahendusi kolleegidelt.

Olen veendunud, et hea läbisaamine põhineb lugupidamisel ja usaldusel. Minu motoks on „tee ja käitu inimestega nii, nagu ootad seda ka teistelt". Meie suhtumine ja tegutsemine peegeldab - tunnen ja tajun seda iga päev oma tööd tehes ja motot jälgides. Olen õnnelik!

Kas vahel tekib peredega ka nii tugev side, et raske või kahju on, kui haiglast ära minnakse?

Iga naise / perekonnaga tekib side. Mõne perega tekib eriline kiindumus ja äratundmine - on inimesi, kes kõnetavad sind ja sina neid. Olen tundnud nende pikkade aastate jooksul nii palju armastust, hoolivust ja tänu oma patsientidelt. Seda kõike on raske sõnadesse ümber panna.

Õnnelik perekond, terve ja tragi vastsündinu - need on hetked, mis tekitavad teadmise - hästi tehtud töö! Minu patsiendid on eranditult kõik minu südames, see tähendab, et side on kestev. Loodan, et ka nende südames on koht minu jaoks...

Mida soovitaksite peredele, et kogu rasedus ja sünnitus kulgeksid ootuspäraselt ega tekiks ebameeldivaid üllatusi?

Soovitan peredel usaldada esmalt iseend ja nendega tegelevat haigla personali. Olla avatud meelega - võtta vastu pakutavad protseduurid ja uuringud, vajadusel lisauuringud ning haiglas viibimine. Selgitan alati, et nende heaolu on meile tähtis, seega tuleb 100%-liselt usaldada enda perega tegelevat meeskonda. Arvan, et tänapäeval on perede teadmised ja nõudmised tõusnud ning seega tehakse haigla ja ämmaemanda valik teadlikult, järeleandmisi ei tehta kvaliteedi osas.

Millises suunas näeksite arenguid ämmaemanduses või millest tunnete puudust?

Hetkel on ämmaemandus Eesti riigis väga heal tasemel. Ämmaemand on iseseisev professioon - iseseisev vastuvõtt, retseptiõigus, noortekabineti nõustamine ja loomulikult iseseisev normaalse sünnituse juhtimine.

Ämmaemanda õpe kestab 4,5 aastat, mille käigus omandatakse rakenduslik kõrgharidus. Lõpetajal on õigus iseseisvalt tööle asuda nii ämmaemanda kui õena.

Arvan, et igal erialal on kuhugi püüelda ja areneda, nii ka ämmaemanduses. Kuhu poole areneda, selgitab aeg - eks ikka paremuse suunas.

Kokkuvõtvalt ütleksin, et ämmaemand on naine, kellel on ilusaim hing, avatuim süda ning alati naeratav ilme. Võtke igasse tööpäeva kaasa killuke päikest ja headust, sest vaid nii saate oma tööd tehes tagasi positiivset peegeldust. Imeline oskus on olla õnnelik!

Kristi lugu

Kristi on õnnelik kahe lapse ema, kes on oma mõlemad lapsed ilmale toonud just Keskhaigla Sünnitusmajas. Kristi ämmaemandaks oli just Triin Rootalu.

Kui vanad Teie lapsed on ja mis on nende nimed?

Karolina on 2,5-aastane ja Karl Markus 4-kuune.

Millised mälestused Teil Keskhaigla Sünnitusmajast on?

Alati positiivsed, esimese lapsega oli kõik uus ja teadmata, kuid kõik tehti väga hästi arusaadavaks. Alati oli ämmaemanda vastuvõtule minnes hea tunne.

Millisena iseloomustaksite oma ämmaemandat?

Soe ja heasüdamlik. Tegutseb siis, kui on vaja, kuid ei aja rasedat - eriti esmarasedat - väga ärevaks tegelikkuses mitte nii tõsiste asjadega. Rasedaid on ju lihtne paanikasse ajada.

Mida peate oluliseks ämmaemanda ja muu sünnitusprotsessi toetava personali juures?

Et rase naine ei oleks teadmatuses ning personal informeeriks vastavalt vajadusele sünnitajat eesootavast. Enne sünnitust võib ju perekoolis rääkida, et sünnitus toimub nii ja nii, kuid iga sünnitus kulgeb tegelikkuses erinevalt ja ka aeg on erinev. Esimese sünnitusega teavitati mind küll väga hästi. Lisaks oli mul üks tore praktikant. Praktikandid on alati toredad, sest nad on uued ja õpivad ise ka alles, seega on tähelepanelikumad. (See ei olnud mõeldud kogemustega ämmaemandate laitmiseks, vaid kiituseks praktikantidele ja haiglale, et viimane praktikandi koolitamist oluliseks peab.)

Mis tundub ämmaemanda töö juures kõige keerulisem?

Ma arvan, et kogu anatoomiline pool on pähe õpitav, kuid keeruline on rasedaga suhtlemine, ehk siis psühholoogia. Perekoolis olen kuulnud, kuidas sünnitajad igasugu karvaseid sõnu kasutavad. Arvan, et ämmaemandal on päris keeruline viisakaks jääda, kui sünnitaja ei ole viisakas, mis siis, et valude pärast.

Kas usaldaksite oma raseduse jälgimise ja sünnituse vastuvõtmise ka edaspidi ITK personali hoolde?

Kahtlemata.