Järgnev keeruline lugu on ühe noore naise emaks kasvamisest, allikaks Ina May Gaskini raamat “Loomuliku sünnituse teejuht”.

Mõtlesin, et tol hetkel oli lapse ilmale toomine minu jaoks välistatud, kuid tundsin lapse kohalolu, kui lõunasse aborti tegema läksin. Kuskil ajusopis olin vist lapsega vestelnud. Lootsin ja unistasin, et ühel päeval leian sarnaselt mõtlevate inimeste hõimu, kes imikuid tunnevad, ning et siis üritan taas seda last sünnitada. Lootsin väga, et see nii läheb, kuna abordi tegemise valu oli talumatu.

Kõik läks täpselt nii, nagu olin tahtnud. Kohe pärast õpingute lõppu hakkasin ülikoolis loenguid andma. Mõned mu lähedased sõbrad ülikooli filmiosakonnast olid kuulnud looduslähedasest kogukonnast,kus inimesed rääkisid tõde, sõid taimset toitu ja sünnitasid oma lapsi ise. Sõitsin nii kiirelt kui võimalik Tallu ja liitusin nendega. Esimesel külastuselt kohtusin oma tulevase abikaasaga. Ta näis tundelineja kirglik ning me hakkasime kohtamas käima varsti pärast seda, kui ma kogukonda kolisin. Mäletan, et nägin tema paljusid külgi, sealhulgas vihast väikest poissi, kuid tundsin end nii uhke ja enesekindlana, et olin kuidagi suutnud selle vapustava unistuste kogukonna esile manada. Mõtlesin, et miski ei saa valesti minna. Kõik läks mu soovide kohaselt ja lisaks mõtlesin, et saan aidata tal end muuta.

Jäin kohe rasedaks ning mäletan, et tundsin end last kandes väga õnnistatuna. Olin kolmandat kuud rase, kui me külastasime mu langusid ja sai selgeks, et mul on lapse isaga elust väga erinevad arusaamad. Sellest punktist alates oli meie suhe keeruline. Talu ämmaemandad paistsid meie suhte ebakindlust märkavat.
See oli aga vaid üks asjadest, mida ma endale eitasin; eelnev abort oli teine.

Rasedus kulges sujuvalt, kuid koos lapse kasvamisega hakkas mind kummitama kummaline tunne, et ma pole lapse kasvatamise vääriline või
selleks valmis. Sünnitusest endast kujunes meeldiv vaheldus mu elus, mis oli muutunud pidevate arusaamatuste ja tülitsemiste jadaks. Kaheteisttunnine sünnitus oli minu jaoks maagiline aeg, kui tundsin end olevat seotud kõigi teiste naistega, kes kunagi enne mind sünnitanud olid. Siirdefaasi iga etapi ajal imestasin, kui elastsed ja võimsad olid mu kehalised muutused. Ämmaemandad magasid meie mugava koolibussi tagaosas ja ma tundsin nende vankumatut kohalolu. Näis, nagu seal oleksid olnud inglid. Pidin vaid uskuma, et mu keha saab toimunuga hakkama ja et kõik läheb hästi.
Kui kõik magasid, veetsin enamiku ööst ette kujutades,et mediteerin põllul sääskedega, kes mind hammustasid. On huvitav, et kipume ammutama jõudu olukordadest, kus oleme end eelnevalt tõestanud. Kunagi ei või teada, mis just aitab asju üle elada. Lapse välja pressimisest sai tohutu pidu. Kolm ämmaemandat ja mu abikaasa ammusid iga pressi ajal valjult nagu lehmad ja panid minu samuti ammuma, mis oli väga lõbus.
Laps väljus üsna sinise ja lõdvana.Kui mu ämmaemand teda liigutas ja temaga toimetas, tundsin, et temaga ei pruugi kõik korras olla. Sel hetkel eraldusin täielikult oma kehast ning kogesin seda, mida ma järgmisena nägin, justkui ülevalt alla vaadates. Mu ilus ämmaemand kummardus graatsiliselt mu lapse kohale ja puhus õrnalt talle kaks korda suhu. Laps täitus otsekohe eluga ning tema keha hakkas südamest alatest sinisest roosaks muutuma, kiirates värvimuutust ka jäsemetesse. Kõigi suureks üllatuseks näis laps, kes paar sekundit tagasi isegi ei hinganud, järsku täiesti ärkvel. Ta näis oma pead sirutavat, et kõiki toasolijaid vaadata. Mäletan, et ütlesin kõigile, et nad lapse puhastamisega ei kiirustaks. Tahtsin seda hetke koos kõigi sünnitusvedelikega nautida nii kaua kui võimalik.
Olime niimoodi kaua aega. Mäletan tohutut tänutunnet selle eest, et olin suutnud leida selles riigis need paar ainsatinimest, kes mõistsid kodusünnituse sakramenti.

Sünnitusjärgne depressioon oli Talus haruldane. Arvan, et seda aitas ennetada ämmaemandate tähelepanelik hoolitsus sünnitusele järgnevatel nädalatel. Mina kogesin raskekujulist sünnitusjärgset depressiooni umbes seitse kuud pärast lapse sündi* (selle alguses ma Talus ei olnud).

Räägin meie loo, et julgustada kõiki, kes võivad seda läbi elada. See on väga hirmutav, kuid täiesti ravitav haigus. Olen alati olnud tugevalt intuitiivne inimene. Usaldan oma sisetunnet väga ja see on mulle kasuks tulnud. Tegelikult mulle lausa meeldib oma sisetunde lihaste sirutamiseks end seiklusrohketesse situatsioonidesse panna, näiteks häälega kaugetesse kohtadesse sõita, üksinda Euroopasse ja kaugemalegi reisida ning isegi mõnikord kaubarongidele hüpata ja nendega ringi sõita. Elu on suur seiklus, mida tuleb sügavuti usaldada ja maitsta.

Ma poleks kunagi osanud ette kujutada, et ei saa seda väikest häält oma sees uskuda. See oli alati nii õige tundunud. Pärast lapse sündi aga viisid teatud asjaolud mind selleni, et kuulasin häält, mis mind eksiteele viis. Seehääl oli vihane, õel ja täis pimedust. Arvan, et ma ei suutnud mõista, et mind viiakse eksiteele suuresti seetõttu, et kuna olin abordiga oma esimese lapse tapnud, ei tundnud ma end emaks olemise väärilisena. Kartsin, et mu imik võetakse mult karistuseks ära. Kõik see oli tol ajal mu alateadvuses,kuna ma tõesti ei mõelnud abordile enne kui alles aastate pärast.
Hakkasin kõigest eemalduma. Kui see kritiseeriv hääleke mu peas tohutusuureks paisus, hakkasin uskuma, et kuulen Jumala häält. Jumal käskis mul aga lapsega kohutavaid asju teha. Mäletan mitmeid öid, kui ma hoidsin oma last kohutavas hirmus, samas kui vali sisemine hääl mind veenis, et peaksin usaldama Jumalat ja oma kallile väiksele tütrele viga tegema. Ma ei suutnud kellelegi rääkida sellest meeleheitlikust lahingust, mis kuude kaupa mu peas mäsles.

Mu ema tuli mulle külla ja oli šokeeritud nähes, mis seisus ma olin. Haiguse väline külg tähendas peamiselt väga hirmutavat pilku silmis ning kanget liikumis- ja reageerimisviisi, kuid mu ema teadis, et midagi on kohutavalt valesti. Ta korrutas pidevalt: „Sa ei ole sina ise”. Jätsin oma salajase sisemise piina enda teada ja klammerdusin elu eest lapse külge.
Pärast kuudepikkust järeleandmatut süütunnet otsustasin endalt elu võtta. Vähemalt ei saanud ma siis omalapsele viga teha. Pärast seda katset, mis — õnneks — ebaõnnestus, läksin mõneks ajaks vaimuhaiglasse. Seal olles tõi üks patsient välja, et mu abielu näis talle suure ebaõnnestumisena ning ta küsis, miks ma oma teed ei lähe ja sellest ei vabane? See kommentaar murdis ühe mu suurtest eitustest ja kui ma neist ühega silmitsi seisin, suutsin hakata meeleheitest välja tulema.

Tee tagasi tervise juurde oli pikk ja keeruline. Mul oli lapse jaoks abi vaja; üks lahke paar hoidis teda mõnda aega ja mu tütar lausa õitses nende hoole all. Mind viidi majapidamisse, kus inimesed uskusid tõemeeli, et isiksust saab muuta ning ma hakkasin end iga päev vähehaaval muutma. Ütlesin endale, et iga päev on mu sünnipäev ja et ma olen uus olevus. Pühkisin põrandaid ja täitsin koduseid ülesandeid, et saaksin aidata, isegi kui tegin seda vaid vähesel määral.
Lõpuks õppisin taas negatiivseid mõtteid eristama ja ära tundma ning neid oma peast tõrjuma. Kui olin mitmeid kuid seda julma kriitikut oma mõtetest välja lõiganud, hakkasin edusamme tegema. Lugesin toitumise kohta ja avastasin, et mul onB-vitamiini puudujääk. Selle parandamine aitas palju.

Niivõrd hirmutava haiguse läbielamine andis mulle huvitava eelise: suudan nüüd naistes sünnitusjärgset depressiooni ära tunda. Olen saanud selles seisus naisi päris palju aidata, kuna usun, et olen elav tõend selle kohta, et see haigus on ravitav. Üks fraas, mis näib kannatava naise tähelepanu haaravat, on temalt küsimine, kas ta kogeb „müütilist tasandit”. See on koht, kus pidevalt toimub võitlus hea ja kurja vahel. Sellel reaalsusetasandil on jumal ja saatan vägagi reaalsed. Müütiliselt tasandilt väljumiseks on vaja tahtejõudu. Probleem on selles, et enamikul inimestel pole selle kogemuse kirjeldamiseks sõnavara.
Teine probleem on, et see võib olla külgetõmbavalt huvitav ning mõned naised, kellega kohtunud olen, eelistavad seda reaalsele elule, kuna see võib meelt lahutada ja olla natuke maagiline. Nende naistega tuleb tõsiselt rääkida ning neid sellest ideest loobuma veenda, nii nende endi kui ka nende laste pärast.

Lõplikult paranesin oma haigusest alles aastaid hiljem. Mu tütar oli kaheksa-aastane ja vaatas mind, kui end pesin. Ta juhtus mult küsima, kas mul oli enne teda lapsi olnud. Rääkisin talle ausalt abordist. Minu üllatuseks vastas ta lihtsalt: „Ema, see olin mina.” Mäletan, kuidas mu käekarvad püsti tõusid, kui talt andestust palusin. Ta kallistas mind jaütles justkui möödaminnes, et kõik on hästi, ma polnud tema saamiseks lihtsalt veel õiget aega leidnud. Kui ta vannitoast lahkus, tundsin kummalist kergendust.

Selle naise keeruline emakssaamise lugu on katkend Ina May Gaskini raamatust “Loomuliku sünnituse teejuht”.

Raamat on täiendatud staažika Eesti ämmaemanda Ingrid Kaoküla kommentaaridega. Ina May sai oma sünnituste kohta käivad teadmised kõige otsesemast allikast — sünnitusi vastu võttes. Tänu lugudele, mida ta selles põnevas uues raamatus räägib, saavad naised tema õppeprotsessist osa. Raamatu on heaks kiitnud Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti Sünnitoetajate Ühendus ja MTÜ Sünni Vägi.

* Kirjeldatu on sünnitusjärgne psühhoos, mitte depressioon. Sünnitusjärgset depressiooni esineb kergemal või raskemal kujul umbes igal kümnendal naisel. Tegemist on kliinilise depressiooniga sünnitusjärgsel naisel ja selle tunnuseks on masendus, unehäired, söömishäired, sotsiaalne eemaletõmbumine,keskendumisvõime langus, mäluhäired. Ravimata juhtudel võib see üle minna sünnitusjärgseks psühhoosiks.