Eesti laste sünnilood: Anu: ma olen igasuguse lootuse KUNAGI sünnitada kaotanud...



Eesti laste sünnilood: Anu: ma olen igasuguse lootuse KUNAGI sünnitada kaotanud...
Foto: Unsplash

Uni on rahutu. Magada tuleb, kuni veel võimalust. Siiski: kell on täpselt kaks öösel ja minu emakas TÕMBUB KORRAPÄRASELT KOKKU! Ehmatan ennast oravaks. Jajah, ehmatan, suurepärane paniköör. Ise tahab kõigest hingest sünnitada, aga kui see algab, on vesi ahjus...

Pere ja Laps koos Eestimaa Sünnitusmajade Toetusfondiga kutsub üles jagama Eesti laste ilmaletuleku lugusid, et toetada uute peresõbralike ja koduste sünnitustubade loomist. Vaata: www.aitaalustadaelu.ee

Anu lugu

Võtan ennast kokku. Jälgin kella ja närveldan enne iga 20 minuti täissaamist, et äkki SEDA valuhoogu ei tulegi. Aga nad tulevad, tulevad ikka! Ja ootamatult olen tukkuma jäänud, valu äratab mind juba 15 minuti möödudes. Naeratan pimedas — asi areneb! Kell lööb neli, väljas on valgeks läinud. Mööda kintsu siriseb midagi linasse. Kargan enneolematu kiirusega püsti: plekk on roosa! Issand!!! See on mittepiss, see on mittevoolus, see on LOOTEVESI! Paterdan kempsu, ärevil nagu jänest haistnud hagijas. Pettun, sest mitte mingit lainetust ei järgne. Ainult järjekordne kõhulahtisuse hoog, kuigi kõht ei valuta. Seisan dušši alla. Soe vesi voolab mööda kumerat kõhtu — mõnus. Järjekordselt kangestun: äkki valud vaibuvad, sest vesi pidi ju lõõgastama? Ja polegi olnud mingit kokkutõmmet juba õige kaua? Siiski, kükitan otsekohe maha, sest keegi koputab mulle tundmatute närvilõpmete pihta. Vähemalt ma ei tea, et sellised mul olemas oleksid. Hambavalu kõhu piirkonnas? Kuidas seda paremini nimetada… Aga nüüd traavin rätikusse mähituna tuppa ja teadustan särasilmil: kallis, NÜÜD me hakkame sättima! Möh? Me läheme, need on ÕIGED valud! Mö-möh? Teen sulle paar võileiba, siis peseme hambad ära ja võtame kotid ning minek! Mö… Ahah. Et minek siis? Kindel või? (Ma pean ütlema, et ma olen selle dialoogi vältel muutunud nagu pisut kannatamatuks…)

Loe veel

Seotud lood:

Teen võileibu ja valan mahla oma mehele, kes iial ei lähe kodunt söömata välja. Keegi kaevab mu kõhus endale käiku. Mulle meeldis hambavalu-variant rohkem… Hingan laua najal. Midagi siriseb hommikumantli varjus mööda jalgu allapoole. Missis Roosa taas, aga ei midagi enamat. Paterdan jälle tuppa. Uksel põrkan kokku VÄGA ÜLESÄRGANUD mehega. Me siis läheme? (Värin hääles, värin käppades ja vean kihla, värin ka tema julges südames…) Kallis, mine nüüd söö, rahune, ja siis sõiduta oma sünnitav naine läbi varahommikuse linna kenasti kohale. Nojah… Toas jõuan astuda pool sammu uksest kui missis Roosa saab lapse: põrandale kukub verekiududest läbiimbunud tombuke. Võtan aeglaselt telefonitoru: kell on viis ja limakork just tuli, valud on 7-8 minutilise vahega. Me hakkame nüüd tulema. Asjalikult päritakse, kus ma elan. Palutakse sõita ettevaatlikult, aega on küll. Harin põranda puhtaks. Kempsus on justkui häda ja justkui ei ole ka. Ärevus on üle läinud, närvid on korras. Võtan hambaharjad riiulist. Viimaste päevade truu kaaslane — hiigelpikk aga õhuke suvekleit — tuleb ka lõpuni kinni nööpida, sest muidu kergitab kõht ta inetult üles. Viskun oiates voodile. Kaevamine on nõrk sõna: olen Donbass ja praegu alustas päevane vahetus. Terve plejaad lampide ja kiivritega kaevureid annab pidulikult ühekorraga esimese kirkalöögi… Mees silitab selga. Nõrk lohutus! (Talle ma seda ei ütle.) Autos on justkui vähem ruumi kui kunagi varem. Miks ma siis nüüd enam ÜLDSE rahu ei saa? JÄLLE? See ei ole aus! Sõidame. Kadrioru juures tuleb vastu autotäis mehe alluvaid. Otsekohe on neil asi selge: mehe telefoni saabub sõnum: kerget sünnitust! Jajah… Kellele kerge, kellele mitte nii ker… sa sinine sarvik ja sitasitikas! VALUS on! Ei saa sirutada, ei saa masseerida, surun ennast vaid käepideme najal püstakile ja jõllitan pimedalt ettepoole. Niimoodi kerkin ma korduvalt. Varem oli Kadriorg Piritale PALJU lähemal… Lõpuks on viimane pööre, haigla parkla on siinsamas. Otse loomulikult ei pääse ma enne ukseni jõudmist valuhoost: kõverdan põlvi ja näen ilmselt välja nagu hüppel konn, kellel on kahjuks liiga lühikesed jalad. OK, igatahes oleme kohal. Ämmaemand ei raiska liigseid emotsioone. Saame palati, vahetan riided. Sisse sõidutatakse KTG aparaat. Pean lamama. Järgmisel hetkel ei suuda ma aru saada, kuidas on võimalik, et niigi suured valud võivad äkitselt aritmeetilises korrelatsioonis “paljuneda“ — ägan. Mees otsib mu selga ja vajutab kätteõpitud kohta. Kõvemini, kähistan läbi hammaste. Mees ei vajuta kõvemini. Valu taandub. Ma seletan jälle inimese häälega, et vajutada on vaja hästi-hästi kõvasti. Aga ma teen sulle ju niimoodi haiget… Phähhhh! Olen kogu naissoo eest oma mehest praegu üle. MINA ju tean… Järgmisel korral vajutab ta siiski tõepoolest mõnusalt kõvemini. Lamamisele ei näi lõppu tulevatki. Valude vahel kuulen poja südame kapakurütmi. Valuhoo ajal ei kuule ma midagi, ainult oma lõõtsutamist ja vere kohinat kõrvus. Lõpuks pääsen rihmade küüsist. Olen väsinud ja unine. Kell on seitse läbi. Viimaste valude vahe oli jälle peaaegu kümme minutit. Ämmaemand paneb kinda kätte. “Avatust on kaks ja pool sentimeetrit.” Püha issand, kui sentimeeter tunnis, siis… EIIIIIII! Kardinad on tihedalt ees. Mees tukub voodil. Mina valmistun pikkadeks tundideks iseenda ja valu seltsis. Kallis, maga natuke, kuni ma veel vaikselt suudan püsida, annan nõu. Mees vajub tänulikult minestusesarnasesse unne. Tõusen ja kõnnin. Kempsus ei näe ma midagi uut. Missis Roosa on vanaks jäänud ja rohkem ei sünnita. Ainult heietab mälestusi. Potil EI SAA valu kannatada, hullem on. Kõnnin aknast ukseni ja tagasi. Toetan selga. Surun valuhoo vastu seina (sõna otseses mõttes). Päris hästi läheb, mõtlen. Siiski, väsinud olen. Viskaks korraks pikali. Jama mõte oli… kargan käpuli, edasi ei jõua: kõigun valule alla jäädes nagu paarituv peni, ainult et MINA olen antud hetkel ju see emane pool…

Ämmaemand piilub ukse vahelt. Vann ootab, kas ma soovin. Kas ma ÜLEÜLDSE enam midagi soovin. No vanni, siis vanni. Vahelduseks. Mees saab ka puhata, lõunani on aega maailm. Sünnitustuba on päikesepoolne. Rulood on poolenisti ees, soe vannivesi loksub kutsuvalt. Enne pean korraks lauale heitma. Ma ei saa aru, mida ta räägib. Palun korrata. Emakakael on täiesti lahti!!! Kas avan veed ära, saate rutem lapse kätte. Ma pole kunagi elus veel NII otsustusvõimetu olnud… Ma kardan. Ja tahan. Ei, kardan. Vanni siiski ei karda, sulpsatan sinna oma häbiga tükkis. Ämmaemand ei tee mu vaikimisest numbrit. Ta saab aru. Rinnutan mõnusalt, põlvede jaoks on põhjas pehmed lohukesed. Mõnus… Valu hiilib lähemale, selg tulitab, pärasool valutab (kust ma seda küll tean, et just see?). Ämmaemand leelotab vist mingit lapi joigu: uuuuuuu. Madalalt. Kuulen teda kusagilt kaugelt. Muinasjutt kellestki, kes karuhäälega jumalaid loitsis ja valust võitu sai. Ma ei oska. Koogan nagu abitu laps. Siiski, saan kiita. Karuhäält, karuhäält… Vesi ümbritseb mu valu nagu pehmendava kattega. Karu on ju päris sümpaatne loom ikkagi. Valu tuleb. UUuuuUUUUUuuuu. Ma olen äkitselt karuhääle-kunstis ämmaemandast palju parem. Ja kas karu tõesti nii kaua suudab uuuu teha? Ära katkesta häält, kuulen kusagilt selja tagant. Keegi katsub mind jalgade vahelt, aga ma ei tunne, see ei ole minu keha. Kõik on kuidagi eemal. Ma kutsun issi, varsti ei ole selleks aega, kuulen. Mida? Kallis mees tuleb sisse. Me siin natuke harjutame karu häält, kas tead… Karu kohkub ja kaob kapakuga põõsaste vahele. Sest kusagilt ilmub lõvi ja möiratab. Veel, ja veelkord. Tubli, kuulen. Ära katkesta häält! Kopsud tööle, tühjaks-tühjaks-tühjaks. Pea käib ringi. Mu keha on ilmselt pooleks. Ma vaatan kahjutundega iseenda hukku pealt. Mees on mu juurde tulnud, tema käsivars on mu pihkude all, teise käega hoiab ta mu ainust veel allesolevat osa — ülekeha ja õlgu. Käsi väriseb. Ma surun ennast ta sooja käe vastu ja palun niutsudes andeks kõike, mida talle kunagi vahest teinud olen. Lõvisid on ilmselt juurde tulnud. Hääl! Hääl! Ära katkesta häält, madalalt-madalalt! Kopsud on siiski alles, sest need töötavad kuidagi omasoodu. Miks ma teatrikooli ei läinud, nad hoiaksid kõvasti näitlejate arvu pealt kokku, ma suudan jumala üksipäini kolmsada lõvi järele teha… Möirates lähevad need kolmsada omavahel kisklema. Mina saan võitluses auhinnaks ühe küünarluu. Siiski, see on mu mehe küljes… See EI OLE LIHTSALT VÕIMALIK! Kolmestsajast sada viiskümmend tiritakse aeglaselt saba poolt ettepoole lõhki, ülejäänute vägev koor seda heakskiitva vihamöirgamisega saatmas. Mu keha on kadunud, valu tappis mind, ma ei saa midagi teha, kõik kaob käest. Ämmaemand hoiab mind, kuid ei puuduta. Pea on sündinud. Äkitselt on vaikne. Jõuan mõelda, kuidas sündinud??? Ja ta on seal vee all? Ootab? MIDA? Oh jaa, otse loomulikult! Eks ikka VALU. Ta-daa! Ja sealt see tulebki! Püha issand jumal, miks minuga niimoodi läheb… Ja lõvid vakatavad äkitselt. Osa minu kehast on läinud. Surun pea mehe käte vahele. Ämmaemanda vaiksel nõuandel pöörab mees mu aeglaselt ringi. Siiski, mul on veel, millele istuda… Päike paistab ruumi. Värske tuuleke liigutab rulood. Kaunis hommik laotub üle esemete. Väljas võtab üks vintide hulgast järjekindlalt suurt sekundit. Salu-lehelind vastab talle kromaatilise vidinaga. Ämmaemanda käte vahel tõuseb läbi vee aeglaselt pinnale meie poeg. Tal on nöör taga. Ma tunnen selle teist otsa oma kõhus. Lõvid on teinud oma töö. Ma peaaegu sosistan: tere pojakene… Kõris nöörib. Ja see ei ole mitte ainult rebestatud häälepaelad… Pisarad voolavad, pühin vannivette ka selle olluse. Ainus, mida seal veel polnud. Meie poeg antakse mulle rinnale. Ämmaemand kaunistab ka ennast poja lootevõidega. Seda on palju, jätkub meile kõigile. Hoian süles oma poega. Ma ei usu seda. Aeg seisab. Kell on igavesti 8.45 laupäeva hommikul. Areenile astub siil udus. (Siiski, parem kui lõvid!). Keegi sünnitab emakoogi (me ei vii seda koju, et seda süüa???!!!). Keegi tuigerdab vannist välja ja väriseb sünnituslaual, kuni veel tonn verd temast välja valgub. Keegi komberdab palatisse, kus särab mees lapsega, väikese pojaga. Ämmaemand pusib mu tisside kallal. Väikseke ei lase ennast kaua paluda, minu poeg on mu rinnal ja matsutab, algul võõrastavalt ja aralt, siis päris koduselt. Siil udus lahkub alles lõunaks. Avastan ennast voodis, kallis mees minuga patja jagamas, minu süles MEIE POEG. Lõpuks kuulen ka ta häält, õige natuke. Kallistan teda ettevaatlikult, tilluke suu läheb asjalikult prunti. Silmad sulguvad. Pojakene nohiseb oma esimest und magada mu kaisus, mitte enam mu kõhus. Me ei räägi midagi. Vaikuse katkestab söögitooja koputus. Me ei vaata, kes tuleb. Kandikud jäetakse lauale, uks suletakse vaikselt. Vaikus ja õnn, need oleme meie.

Kogu maailm ei mahuta minu emotsioone sellest hommikust. Olen ikka veel õnnest uimane, kuigi tänaseks on meie poja “juba” neli ja pool päeva vana. Mina, ema Anu, olen nüüd ülendatud piimaautoks. Ja selle üle ürg-uhke. Käin iga poja röhatust oodates peegli ees edasi tagasi, et veenduda: mul on poeg! Ma näen teda peeglis! Ilmselt on mul veel kaua vaja ennast näpistada, et uskuda: see on tõsi. MUL ON POEG.

Uhke ema Anu

„Eesti laste sünnilood”

Pere ja Laps koos Eestimaa Sünnitusmajade Toetusfondiga kutsub üles jagama Eesti laste ilmaletuleku lugusid, et toetada uute peresõbralike ja koduste sünnitustubade loomist. Vaata: www.aitaalustadaelu.ee

Ja hea lapsevanem, ka sinu soovitused on väga oodatud.

Kodumaine pähklifirma Germund Hulgi OÜ koostöös Eestimaa Sünnitusmajade Toetusfoniga on alustanud heategevusprojektiga, mille käigus renoveeritakse Eesti erinevates sünnitusmajades kokku neli sünnitustuba koduseks ja hubaseks just emade soovituste põhjal ja sisearhitekti kaasates. Me kõik saame beebide ilusamat ilmaletuletukut toetada, ostes maitsvaid ja tervislikke puuvilja- ja pähklisegusid Sajandi Segu.

„On palju uuringuid selle kohta, kui oluline on kodulaadne sünnituskeskkond. Eestis selline sünnitustoa kontseptsioon puudub — on sünnitusmajas olev sünnitustuba ja teine variant on kodusünnitus. Vahepealset varianti praegu pole. Germund tahabki Sajandi Segu müügitulust luua meie peredele sünnitustoad, mis pakuvad sünnitajale ja tugiisikule nii palju mugavusi kui võimalik, et pered saaksid ka keskkonda ise vastavalt oma soovidele ümber sättida — seda nii heli, valguse kui ka visuaalide osas,” tutvustab kodulaadsete sünnitustubade loomise ideed Germundi arendus- ja projektijuht Endrik Reimer.

*Kui sul on mõtteid ja soovitusi, mis muudaks uued sünnitustoad kodulaadseks ja hubaseks, siis saada oma lapse sündimise lugu koos enda ettepanekutega aadressil perejalaps@delfi.ee.*

„Eesti laste sünnilood” hakkavad ilmuma Perejalaps.ee veebilehel ning oma lugu ja soovitusi jagades ning Germundi Sajandi Segu ostes annad oma panuse Eesti laste harmoonilise sündimise heaks.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised