Eesti laste sünnilood: Mida suurem haigla, seda tähtsusetumaks muutusid sünnitaja ja ämmaemand



Eesti laste sünnilood: Mida suurem haigla, seda tähtsusetumaks muutusid sünnitaja ja ämmaemand
Foto: Erakogu

Haiglas sünnitamine ei ole ei Eestis ega mujal Euroopas üldse mitte vana teema. Tänapäeval on lihtne unustada, et veel 20. sajandi alguses sündis enamus lapsi kodus. Alles pärast I maailmasõda hakkas haiglas sünnitajate arv kasvama.

Mida me teame ämmaemanduse ajaloost Eestis?

Kahjuks ei ole ämmaemanduse ajalugu Eestis väga põhjalikult uuritud, kuid meditsiiniajaloolane Heino Gustavson on oma raamatutes kirjutanud, et esimesed teadaolevad andmed ämmaemandatest Tallinnas pärinevad aastast 1330. Kutselise sünnitusabiga tegelesid ka eesti naised, selgub sissekandest selleaegses kohtukroonikas 1578. a., mil keegi “mittesaksa ämmaemand” (siin tähendab — eestlane) vaatas kahe kodaniku juuresolekul läbi Viru värava esiselt prügimäelt leitud mõrvatud lapse laiba ning andis kohtule oma seletuse. Nii selgub, et vajaduse korral lasusid ämmaemandail ka kohtueksperdi funktsioonid. Kas aga eestlastest ämmaemandad kõiki sünnitajaid abistasid, on kahtlane. Näiteks veel 1739. a. oli nendel Tartus keelatud kodanikunaisi (s.t sakslasi ja saksastunuid) teenindada.

Enne 19. sajandi algust anti ämmaemanda kutset edasi nö. käest kätte, kus vanemad ametiõed õpetasid töö käigus välja kas oma tütred või mõne asjast huvitatud külanaise. Olukord muutus ämmaemandate koolide tekkimisega, kus õpetajateks olid peamiselt arstid ja sakslastest ämmaemandad.

Seotud lood:

19. sajandil oli õppinud ämmaemandatest Eestis terav puudus. Dr. H. Koppel kirjutab: “Õppinud ämmaemandaid ei ole maalt veel kusagilt leida ja linnaski on nende puudus suur. Õppinud arste asub meie kodumaal juba kaunis leitavalt, kuid ämmaemandate poolest valitseb alles täiesti ennemuistne aeg. Arstiabi tuleb inimestele nii kallis, et seda mitte igaühel lubada ei ole võimalik, sest arstid on meil eraarstid, kes endid ilma kindla palgata oma igapäevastest sissetulekutest ära elatama peavad. Ämmaemandatel oleks palju rohkem aega sünnitaja juures viibida ja see tuleks odavam. Miks siis aga ikkagi ämmaemandatest napib? Aga sellepärast, et nende abi ei nõuta ja et nad veel kusagil omale ülalpidamist ei leia.”

Loe veel

Alles 20. sajandi algusest hakkasid tekkima esimesed erahaigemajad ja Tallinnas ka suuremad sünnitusosakonnad Priihospidalis ja ämmaemandate kooli juures. Eesti Esimese Vabariigi ajal oli 100 000 elaniku kohta 34 ämmaemandat. Võrdlusena, täna töötab Eestis ligi 500 ämmaemandat.

Muutused ämmaemandate töös ENSV-s

Nõukogude riigi tugevnemisega hakkas arstliku sünnitusabi andmise kõrval linnades laienema arstiabi naistele ka maal, seoses nõukogude rahva heaolu tõusuga suurenes märgatavalt maal ka sündivus.

Sünnitusvalude vähendamiseks hakati kasutama narkootilisi valuvaigisteid ja erinevaid narkoosi viise. Väideti, et laialdane Naistenõuandlate võrk tõstis üldist sanitaartervishoidliku haridustaset, sünnituse ajal oli naine kvalifitseeritud meditsiinipersonali eriti hoolsa järelvalve all.

Nõukogude Liidus oli 1952. aasta eriline selle poolest, et just siis loodi esimesed “emadekoolid”, kus meditsiinitöötajad instrueerisid rasedaid sünnitusaegsest “õigest käitumisest”. Kui mõni rase ei pidanud vajalikuks õppetööle ilmuda, külastas teda patronaaž-ämmaemand kodus, et talle tema kohustusi meelde tuletada.

Sotsialismiaja sünnitusmajades valitses ülirange kord ja distsipliin, suhtumine oli ebainimlik ja ebaisikuline. Mida suurem haigla, seda tähtsusetumaks muutusid sünnitaja ja ämmaemand.

Sünnitaja saabumisel sünnitusmajja pidi naine läbima täieliku hügieenikontrolli, kus oli oluline lisaks kogu keha pesemisele ka soolte puhastamine klistiiriga ja häbeme raseerimine.

Sünnitav naine suunati kõigepealt eelsünnitustuppa, kus tuhude ajal oli kohustuslik voodis lamamine. Vahetult enne lapse sündi liiguti sünnitajaga sünnitustuppa, kus sündis laps. Peale sünnitus lükati tihti naine kõval metallraamil lamades sünnitusosakonna koridori, kuhu naine jäi verejooksu tekkimise ohu tõttu jälgimisele veel paariks tunniks enne kui ta edasi ühispalatisse viidi.

Vastsündinud eraldati steriilsusnõuete kohaselt kohe emast ja emad nägid oma lapsi vaid toitmiskordade ajal. Lapsed olid tihedalt pulgaks mähitud ning emal õnnestus näha vaid lapse nägu. Emad viibisid haiglas ühispalatites, kus mõnikord oli koos kuni 8 naist. Vastsündinud olid lasteõdede järelevalve all lastetoas. Külastamine sünnitusmajas oli keelatud.

Sünnitusabi õpikus dr. Kaplani poolt kirjutatakse aga hoopis nii: “Nõukogude sünnitusmajad on ehitatud tehnika viimase sõna järgi, hästi sisustatud, kindlustatud kogu ööpäeva jooksul kvalifitseeritud arstide ja keskmeditsiinilise personaliga; peale meditsiinilise abi leiavad sünnitajad neis hubasust ja puhkust. Mõeldi rohkem ka vastsündinutele “Korraldati eraldi palatid vastsündinutele, et see soodustaks nende normaalset arengut.”

Kui sinul, hea lugeja, on mõtteid ja soovitusi, mismoodi võiksid olla ehitatud ja sisustatud tänapäevased kodulaadsed sünnitustoad, siis saada oma lapse sündimise lugu koos enda ettepanekutega aadressil perejalaps@delfi.ee.

Eesti laste sünnilood” hakkavad ilmuma Perejalaps.ee veebilehel ning oma lugu ja soovitusi jagades ning Germundi Sajandi Segu ostes annad oma panuse Eesti laste harmoonilise sündimise heaks.

„Eesti laste sünnilood”

Pere ja Laps koos Eestimaa Sünnitusmajade Toetusfondiga kutsub üles jagama Eesti laste ilmaletuleku lugusid, et toetada uute peresõbralike ja koduste sünnitustubade loomist. Ja hea lapsevanem, ka sinu soovitused on väga oodatud.

Kodumaine pähklifirma Germund Hulgi OÜ koostöös Eestimaa SA-ga Sünnitusmajade Toetusfond on alustanud heategevusprojektiga, mille käigus ehitatakse ja sisustatakse Eesti erinevates sünnitusmajades kokku neli sünnitustuba koduseks just emade soovituste põhjal ja sisearhitekti kaasates. Ka sina saad meie beebide ilusamat ilmaletuletukut toetada, ostes maitsvaid ja tervislikke puuvilja- ja pähklisegusid Sajandi Segu.
„On palju uuringuid selle kohta, kui oluline on kodulaadne sünnituskeskkond. Eestis selline sünnitustoa kontseptsioon puudub – on sünnitusmajas olev sünnitustuba ja teine variant on kodusünnitus. Vahepealset varianti praegu pole. Germund tahabki Sajandi Segu müügitulust luua meie peredele sünnitustoad, mis pakuvad sünnitajale ja tugiisikule nii palju mugavusi kui võimalik, et pered saaksid ka keskkonda ise vastavalt oma soovidele ümber sättida – seda nii heli, valguse kui ka visuaalide osas,” tutvustab kodulaadsete sünnitustubade loomise ideed Germundi arendus- ja projektijuht Endrik Reimer.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised