Eesti laste sünnilood: See oli üks imelisemaid hetki



Mare Partel perekonnaga
Mare Partel perekonnagaFoto: Pere ja Laps

„Loomulik ja pehme sünnitus on uue elu ilusaks alguseks. Olen õnnelik, et meie pere pisike tegelane otsustas sündida päikeselisel päeval. Ta sündis vanni ja kui meie imeline ämmaemand ta minu sülle andis ning issi meie ümbert kinni hoidis ja läbi akna päike meie peale paistis, siis see oli üks imelisemaid hetki.”

Nii meenutab Tallinnas elav Mare oma teise poja ilmaletulekut. On tehtud palju uuringuid selle kohta, kui oluline on nii ema kui ka lapse jaoks see, et uue elu algus oleks võimalikult sujuv ja rahulik. Eestis on laste ilmaletulek iga aastaga läinud perekesksemaks. Meil on teiste arenenud riikidega võrreldes ka vähem keisrilapsi, sest emad julgevad ise sünnitada. Isegi paljud enneaegsed beebid saavad meil juba sündimise päevast olla koos oma vanematega. See on suur asi.

Võimalikult harmooniline ilmaletulek on inimese arengus olulise tähtsusega

Mare teadis seda kõike juba siis, kui nad abikaasa Marekiga oma esimest poega Marcus-Georgit ootasid ja sünnituseks valmistusid. Mare: „Oluline on, et sünnitav naine oleks rahulik, mitte ärevil ja hirmul. Rahulikus olekus suudab naine sünnituse käigus paremini lõdvestuda ja keskenduda hingamisele ning hingata oma beebi välja, kuid minu esimene sünnitus ei läinud nii, nagu plaanisin, ja mul tekkis hirm teise sünnituse ees. Kui saime teada, et meie teine tibu on minu kõhtu kasvama kolinud, siis otsustasin, et seekord teen kõik selleks, et see kogemus oleks imeline.”

Loe veel

Seotud lood:

Teise lapse ilmaletuleku eel oskas Mare end paremini ette valmistada – ta teadis, mida soovib, ja teadis sedagi, et oma sünnitusplaani ei maksa klammerduda. Poja sünnitähtajaks sai 13. aprill, aga kuna Mare ja Mareki esimene poeg sündis nädal enne tähtaega, oli Mare seegi kord kindel, et ka noorem poja sünnib varem. Kui aga 13. aprill kätte jõudis, oli Mare ikka veel rase. „Käisin arstil ja kutsuti nädala pärast tagasi, et siis saan saatekirja esilekutsumisele. See oli mu õudusunenägu,” räägib Mare, kes unistas loomulikust sünnitusest ning esilekutsumine ei sobinud selle plaaniga kuidagi. Mare lootis, et asi ei jõua esilekutsumiseni ja sünnituse eel tahtis ta olla kodus nii kaua kui võmalik. Marele meeldis mõelda, et ükskord ehk julgeb ta üldse kodus sünnitada, nagu Hollandis tehakse. Sest haigla on natuke liiga ... haigla.

Mare: „16. aprilli õhtul läksime vanema pojaga tuttu, issi pidi saabuma esmaspäeva hommikul. Öösel aga tundsin esimest imelikku valu. Mõtlesin, et olen jälle pissile minekuga nii kaua venitanud, et kõht hakkas valutama. Vaatasin kella ja kell oli 2.44. Jõudsin voodisse ja varsti oli uus valu. Kuna soovisin sünnitada ise ning võimalikult hirmu- ja valuvabalt, siis käisin eelnevalt ka hüpnosünnituse koolitusel. Nüüd hakkasingi kuulama sealt saadud afirmatsioone, pikutasin diivanil ning isegi uinusin korra. Kell 4 aga tundsin, et ei suuda enam diivanil olla ning helistasin abikaasale. Kõne lõppedes tekkis mul aga meeletu hirm. lmselt ma ikka ei olnud nii rahulik, kui lootsin, sest nutsin korraliku peatäie neljakäpukil. Ausalt, väga vabastav oli!”
Kell 6 otsustas Mare ruttu pojale hoidja leida, aga keegi sõbrannadest ei vastanud esimese hooga telefonile. Teine katse läks õnneks. Vanem poeg ärkas, Mare pakkis tuhude vahel ta koti kokku ja kell 7 oli sõbranna järel. „Mõne aja pärast helistas teine sõbranna tagasi ja teatasin, et sünnitan. Ta siis uuris, kui suured on tuhude vahed ja ma ei teadnudki,” imestab Mare tagantjärele. Rase pea võib nii mõnegi olulise asja ära unustada. Telefonis mõõtis siis sõbranna Mare tuhude vahesid ja soovitas ruttu haiglasse minna.

Pehme ja loomulik vannisünnitus

Mees saabus kell 9 ja helistas ruttu ämmaemandale. Lepiti kokku, et kohtutakse sünnitusmajas paarikümne minuti pärast. Kuid kodust sünnitusmajja jõudsid Mare ja Marek alles kell 10, sest selleks ajaks oli autosse saamine juba paras tegu. Mare: „Tuhu ajal karjusin veel mehele, et peata see auto kinni! Esimene kord Marek küll kuulas mind, kuid arvas siis, et nii me sünnitusmajja ei jõuagi ning otsustas edaspidi minu peatamise nõudeid eirata.”

Haiglas võttis ämmaemand sünnitajad vastu ja mindi otse sünnitustuppa. „Kohe, kui riided seljast sain, tormasin tualetti, kuna seal oli kõige parem olla. Ämmaemand pani hernekoti voodisse ja suunas mind sinna, et KTG-d teha. Oi, see paigalolemine oli mulle piin,” meenutab Mare praegu tollaseid hetki.
Ja siis meenus Marele joogaõpetaja jutt, kuidas tsiviliseeritud inimesed ei kujuta end sünnitamise ajal ette voodis, tagumik püsti. Ka Marel kui tsiviliseeritud inimesel tuli teha suur vaimne töö endaga, et nüüd see sünnitaja siis on siin –pepu püsti ja abikaasa kõrval – ja siit tuleb välja muudki kui laps. „Ämmaemand oli meeletuks toeks, öeldes, et lase kõik välja, ainult nii saab ka beebi tulla. Eks nad ole kogenud ja kõike näinud. Ma polnud esimene häbelik ema seal, selge see.”

Mare teadis, et vannis võib sünnitegevus intensiivsemaks muutuda, kuid ämmaemand julgustas vanni minema ja sinna jääma. Mare meenutab: „Nii ma rippusin, käed üle vanni ääre, abikaasa minu pea juures. Abikaasal oli jäänud hüpnosünnituse koolituselt meelde lõdvestumine ning iga tuhu lõppedes võttis ta mu käe randmest ja raputas seda. Kui ta seda tegi, meenus mulle joogast, et lõdvesta oma nägu ja ma lausa uinusin siis. Päike paistis meie peale ja nii me siis aa-tasime. Kuni ämmaemand palus võimalikult madalal häälel uu-tama hakata, kuna beebi muidu välja ei tule. Ühel hetkel teatasin, et ma ausalt enam ei jõua. Ämmaemand siis toetas mind sõnadega ja palus madalamalt uu-tada. Katsusime beebi pead. Siis võtsin end kokku ja uu-tasin nagu karu.”

Kui poja pea hakkas väljuma, tekkis Marel hirm rebendite ees, kuid siis palus ämmaemand, kes sai aru, et Mare kardab, oma hirmu vabaks lasta, sest beebi ei saa muidu tulla. „Lõpuks olin ma nii väsinud, mõtlesin, et ah, mis siis ikka, kui rebenengi kuskilt.” Siis tuli pea ning kohe avas uus ilmakodanik silmad ja uuris vannivees maailma. Kuna beebi oli teises positsioonis ja ootamatult suur, aitas ämmaemand tal järgmiste pressidega oma viimast pööret teha ning Mare ja Mareki teine poeg oligi sündinud!

„Me saime hakkama!”

Mare: „Nii ma olin seal vannis, beebi süles, abikaasa meid toetamas, päike meid paitamas ja tundsin end nagu supernaine! Ma sain hakkama, me saime hakkama!”

Ämmaemand vaatas noore ema üle ja mitte ühtegi õmblust ei olnud vaja teha. „Ajeee, ma olin kohe eriti õnnelik! Olime sünnitustoas pikalt koos ja nautisime üksteise seltsi. Paar tundi pärast sünnitust olin kindel, et rohkem ma ei sünnita, kuid õhtuks arvasin, et korra võin ju veel! Sain oma soovitud imelise sünnituse,” meenutab Mare heldinult seda erilist hetke. Ta lisab, et positiivne, loomulik, minimaalse sekkumisega sünnitus aitab kindlasti beebil paremini uue elukeskkonnaga kohaneda ning ka ema taastub siis sünnitusest kiiremini.

Marc-Gregori sündimise järel on Mare korduvalt mõelnud, et kui meil ei olda veel valmis kodus sünnitamiseks, siis oleks paljudele peredele abiks, kui meie sünnitustoad oleksid rohkem kodu moodi. Nii personali väljaõppe, suhtumise ja sünnitusmajade tehniliste võimalustega on meil kõik hästi, kuid just hubasem ja stressivabam ilmaletulek haiglas annaks peredele palju: turvatunnet, rahu ja ilusamaid uusi algusi. Ja see on tähtis.

Mare usub, et kui haiglate sünnitustoad muudetaks kodusemateks, siis oleks harmoonilisem ka laste ilmaletulek. Foto: Tiit Blaat

Mare soovitused ei kosta sugugi kurtidele kõrvadele. Kodumaine pähklifirma Germund Hulgi OÜ koostöös Eestimaa SA-ga Sünnitusmajade Toetusfond on alustanud heategevusprojektiga, mille käigus ehitatakse ja sisustatakse Eesti erinevates sünnitusmajades kokku neli sünnitustuba koduseks just emade soovituste põhjal ja sisearhitekti kaasates. Ka sina saad meie beebide ilusamat ilmaletuletukut toetada, ostes maitsvaid ja tervislikke puuvilja- ja pähklisegusid Sajandi Segu.
„On palju uuringuid selle kohta, kui oluline on kodulaadne sünnituskeskkond. Eestis selline sünnitustoa kontseptsioon puudub – on sünnitusmajas olev sünnitustuba ja teine variant on kodusünnitus. Vahepealset varianti praegu pole. Germund tahabki Sajandi Segu müügitulust luua meie peredele sünnitustoad, mis pakuvad sünnitajale ja tugiisikule nii palju mugavusi kui võimalik, et pered saaksid ka keskkonda ise vastavalt oma soovidele ümber sättida – seda nii heli, valguse kui ka visuaalide osas,” tutvustab kodulaadsete sünnitustubade loomise ideed Germundi arendus- ja projektijuht Endrik Reimer.

Kui sul on mõtteid ja soovitusi, mismoodi võiksid olla ehitatud ja sisustatud kodulaadsed sünnitustoad, siis saada oma lapse sündimise lugu koos enda ettepanekutega aadressil perejalaps@delfi.ee.

Eesti laste sünnilood” hakkavad ilmuma Perejalaps.ee veebilehel ning oma lugu ja soovitusi jagades ning Germundi Sajandi Segu ostes annad oma panuse Eesti laste harmoonilise sündimise heaks.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised