9 asja, mida lapsele kunagi öelda ei tohi

 (7)

9 asja, mida lapsele kunagi öelda ei tohi
Scanpix

Emad on ka ainult inimesed ja ütlevad vihahoos asju, mis ei ole päris õiged ning mõjuvad lastele solvavalt või haavavalt. Siin on üheksa igapäevast lauset, mille võiksid pererahu ja laste vaimse tervise huvides oma sõnavarast edaspidi välja jätta.

Jäta mind rahule!

Vanem, kes ei vaja kunagi puhkepausi või aega ainult endale, on supervõimetega või pühak või märter. Aga kui sa pidevalt palud oma lastel ära minna, vait olla, sind rahule jätta, hakkavadki nad sinust eemale hoidma ja sulguvad endasse. Sinuga ei ole ju mõtet rääkida, sest sa ei taha neid kuulata, arvavad nad. Mida varem sa sellise käitumisega algust teed, seda vähem nad sulle tulevikus oma muresid ja rõõme rääkida julgevad.

Lapsed peaksid juba varakult harjuma sellega, et ka ema vajab puhkust. Jäta nad mõnikord isa hoolde, lapsehoidjale, sõbrale või pane talle multikad käima, et saaksid ise samal ajal lõõgastuda (pane tähele, telekat soovitatakse ainult mõnikord, mitte iga päev!)

Kui su tähelepanu nõutakse ajal, mil oled hõivatud, saab asjad ka viisakalt paika panna. „Ma teen söögi valmis, palun mine joonista seni. Kui me oleme söönud, siis läheme õue.”

Seotud lood:

Pea meeles — mudilased ei suuda end tund aega järjest lõbustada. Kui sellega arvestad, on sul elu lihtsam.

Loe veel

Sa oled nii…

Sildistamine ei tule kasuks. „Miks sa oled nii jonnakas?” või „Miks sa oled nii tüütu?”

Või laps kuuleb, kuidas sa teda teistele emadele iseloomustad: „Ta on nii arg ja häbelik, kunagi ei julge teistega mängima minna.”

Kahjuks on paljudel vanematel veel meeles, kuidas nende ema või isa neile pidevalt meelde tuletas, et „sa oled ikka täitsa lootusetu” (või loll või laisk) ning kannavad selle käitumismustri ka oma lapsele üle.

Su lapsed usuvad, mida sa räägid ja nad ei küsi küsimusi. Ema ütles, et ma olen arg ja häbelik, mõtleb laps, usub seda ja käitub vastavalt. Sellised sildid mõjutavad tugevasti lapse enesehinnangut ja mitte eriti positiivses suunas.

Palju parem lahendus on pöörata tähelepanu konkreetsele käitumisele ja jätta last iseloomustavad sõnad mängust välja. Laps ei ole paha, tema tegu on paha.  

Ära nuta!

Või „ära ole kurb,“  „ära ole selline tita!”  Aga lapsed nutavad, kui nad on endast väljas, sest nad ei oska oma tundeid sõnadega väljendada. Nd on kurvad, nad kardavad ja nad nutavad ja neil on selleks täielik õigus. Muidugi on emal soov oma last negatiivsete emotsioonide eest kaitsta, kuid „ära nuta” saadab lapsele sõnumi, et oma tunnete väljendamine ei ole õige ja  kurb või hirmunud ei tohi olla.

Oma lapse tunnete ära keelamise asemel julgusta teda tundeid väljendama ja peegelda neid. „Sa tunned end väga pahasti, sest Karl ei taha enam sinu sõber olla.”

Lapse tunnetele nime andmine aitab tal end järgmine kord paremini väljendada ning õpetab ka empaatiat. Lõpuks nutab ta vähem ja oskab selle asemel hoopis oma tundeid sõnadesse panna.

Miks sa ei võiks rohkem oma õe moodi olla?

Kellegi eeskujuks toomine võib ju tunduda hea mõttena. „Vaata, kui ilusasti Karmen oma kingapaelad kinni seob” või „Liis õppis juba viieaastasena lugema, sa ei taha ju temast kehvem olla” tunduvad ergutavate ja süütute lausetena. Kuid nad ei ole. Niimoodi võrreldes unustad sa, et su laps ei ole Karmen ega Liis, vaid ta on täitsa omaette isiksus ja kõik inimesed on erinevad.  

Loomulikult tahavad emad oma lapsi võrrelda, et näha, kas laps on oma arengus sama kaugel kui teised temavanused. Kuid seda ei tohi teha lapse kuuldes. Iga mudilane areneb omasoodu ja oma tempos, neil on oma temperament ja iseloom. Teda kellegagi pidevalt võrreldes hakkab ta arvama, et sa soovid, et ta oleks teistsugune.

Sa ju teadsid seda!

Nagu võrdlused, võivad ka sellised laused väga haiget teha. Esiteks ei pruukinud laps tõesti teada, et nii ei tehta või et tehakse teistmoodi. Õppimise käigus juhtubki vigu ja see on normaalne. Kas põnn tõesti teadis, et pilgeni täis kannust on väga raske piima välja valada? Võib-olla tundus talle, et see on poolenisti tühi või ta ei osanud hinnata selle raskust, seetõttu ongi nüüd põrand piima täis ja üks ehmunud põngerjas selle keskel.  

Kuigi samasugune õnnetus juhtus ka eile, ei ole „Sa ju teadsid!” kommentaar asjakohane ega kuigi toetav. Nii sulle kui talle tuleb palju rohkem kasuks, kui näitad talle veelkord, kuidas situatsiooni õigesti lahendada.

Eelpoolöeldu kehtib ka lausete „Oli ka juba aeg” ning „Ma ei suuda uskuda, mida sa just tegid” kohta. Lapsele kostavad need umbes nii:„Sa oled õudne tüütus, kes ei oska kunagi midagi õigesti teha!”

Lõpeta! Või ma veel näitan sulle!

Ähvardused nagu „Ära tee või muidu!”  või „Kui sa veel kassi kiusad, saad peksa!” ei mõju pea kunagi

Mõned vanemad armastavad ähvardusi paremale ja vasakule loopida, arvates, et see on parim lapsekasvatusmeetod maailmas. Tegelikult ei ole, sest varem või hiljem peab ähvardused ka ellu viima, muidu kaotavad nad igasuguse mõju. Paraku aga ei taha või ei viitsi vanemad lendu lastud lubadustest kinni pidada, lapsed teavad seda ega pööra „kui sa kohe ei lõpeta, siis lähme koju” tüüpi juttudele enam mingit tähelepanu. Teine variant — ema, kes on lubanud paharetile laksu anda, ongi sunnitud seda tegema. See aga viib rohke füüsilise vägivallani, mis aga mõjub lapse enesehinnangule hävitavalt.  

Oota ainult, kuni isa koju jõuab!

Tekkinud probleem tuleb lahendada kohapeal ja sa pead sellega ise hakkama saama. Õhtul, kui isa lõpuks kodus on, ei mäleta laps enam, millega ta hakkama saanud on ning mille eest teda nüüd karistatakse.  Lisaks sellele õõnestad sa niimoodi ka oma autoriteeti. „Miks ma peaksin ema sõna kuulama? Ta ju nagunii ei tee kunagi midagi,” arutleb laps. Halba valgusesse sead sa ka oma abikaasa, kes saab nüüd „paha politseiniku” rolli endale.

Tee kiiremini!

Muidugi on hetked, kui laps ei suuda oma sokke üles leida, pükse jalga panna või kindaid kätte tõmmata just siis, kui olete kuhugi hiljaks jäämas. Kuid see ei ole lapse probleem, et ema ei suuda aega planeerida, sest tema ei tunne kella ega mõista, kui kiiresti aeg läheb. Seega mõtle hoolega, millise hääletooniga ja kui tihti sa teda tagant kiirustad.

Karjudes, vingudes või ähvardades tekitad lapses vaid süütunnet — ta ei ole piisavalt hea — kuid ei motiveeri teda kuidagi kiiremini liigutama.

Et majast õigel ajal välja saada, hakka parem ise varem tegutsema. Tuleta lapsele vähemalt tund aega varem meelde, et asjad tuleb kokku panna, riided välja otsida ja selga panna. Kui telerivaatamine segab, lülita see lihtsalt välja.

Tubli laps!

Mis kiituses halba on? Kiitus ja positiivne tagasiside on ju üliolulised ja hädavajalikud lapse enesekindluse tõstmiseks! Seda küll, aga probleem tekib siis, kui kiitust jagatakse asjatult või hoopiski valedel põhjustel. Kui „tubli poiss” järgneb igale väikesele liigutusele (näiteks piimaklaasi tühjaks joomine või pildi joonistamine), muutub see mõttetuks.

Et kiitus oleks efektiivne:

Kiida ainult saavutusi, mis nõudsid pingutust. Vee joomine ei ole eriti raske töö. Pildi joonistamine ka mitte, kui laps teeb päevas sadu maale.

Ole täpne. Selle asemel, et lihtsalt nentida: „Ilus pilt!” kiida värvivalikut, seda, et üle äärte ei värvinud ja pildil kujutatud tegelasi.

Tunnusta tegu, mitte last. „Sa panid nii vaikselt oma puslet kokku, kui ma oma tööd tegin, just nagu ma palusin.”

Allikas: Parenting.com

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised