Head soovitused mudilase emale: kui lapse lemmiksõna on „ei"



Head soovitused mudilase emale: kui lapse lemmiksõna on „ei"
Foto: Shutterstock

Kuigi hommikust õhtuni kostev „eiiiiiiiiii“ ajab sind tõenäoliselt täiesti hulluks, on ehk lohutav teada, et see periood lapse arengus on täiesti normaalne ning läheb peagi mööda. Meil on sulle mõned head nõuanded, kuidas see raske aeg üle elada.

Miks ta seda teeb?

Mudilased ei aja sulle vastu selleks, et sind marru ajada. Sellises vanuses ja arenguetapis suudavad nad mõelda ainult iseendale ega oska hoomata teise inimese tundeid. 1-3aastased hakkavad iseseisvuma, nad taipavad, et nad saavad ise midagi korda saata ning ise enda heaks midagi teha. Samuti õpivad nad meeletu kiirusega uusi sõnu. Sellest ka nende muutunud käitumine.

„Ei” faas jääb tavaliselt 1-3 eluaasta vahele. Siis võib juhtuda, et sa räägi, mis tahad, kuid vastuseks tuleb ikka „ei”. Ka siis, kui keelad tal autoteele joosta või kõrgelt trepist alla hüpata. Rääkimata lihtsatest asjadest nagu söömine, riietumine või pissil käimine. Iga päev tundub olevat üks lõputu võitlus. Oi kui lihtne on sellises olukorras endast välja minna ja tõenäoliselt kaotadki ühel või teisel hetkel enesevalitsuse, kuid pideva eitamise muudab tõepoolest talutavamaks see, kui sa ise saad aru, et ta tõepoolest ei tee seda selleks, et sind hulluks ajada. See aeg tuleb ka, aga hiljem J

Praegu üritab mudilane lihtsalt ohje enda kätte haarata, sest tal on esimest korda elus see võimalus ja ta saab esimest korda elus aru, et tal on mõningate asjade üle kontroll. Samuti hakkab ta taipama, et sina ja tema ei olegi üks ja seesama isik. Tal on oma soovid ja asjad, mis talle ei meeldi ning tal on võimalik oma eelistusi väljendada. Ja ta teeb seda.

Loe veel

Seotud lood:

Kuidas vanemana mitte mõistust kaotada?

Püüa mõista, et lapse käitumishäire taga on tõenäoliselt mingi mure. Ta ei oska veel öelda, mis teda täpselt segab, aga suur tõenäosus on, et ta on kas ülimalt elevil, vihane või pettunud. „Ei” võib hetkel olla tema ainus viis väljendamiseks, et midagi on paigast ära.

Siinkohal on väga oluline, et sina vanemana kuulaksid ja paneksid tähele. Kuni ta õpib oma tunnetega ise toime tulema, pead olema talle toeks ja abiks ning mitte vihastama selle peale, et lapsel on mure. Samuti on oluline, et last ümbritsev keskkond oleks turvaline, et tal oleks võimalus rahulikult uurida, toimetada, mängida ja avastada ilma, et peaksid teda pidevalt keelama. Just omaette tegutsedes kasvavad tema enesekindlus ja iseseisvus.

Nipid ja nõuanded „ei” perioodi üle elamiseks

Jäta valikuvõimalus: Aga mitte nii, et lapsel on valida kas kahe halva või ühe hea ja ühe halva vahel. Parem peaks ta saama valida kahe asja vahel, mis sulle mõlemad sobivad. Pole ju mõtet küsida, kas sa tahad tuba koristada või ei taha. Vastus on ju teada. Küsi parem, kas esimesena koristame ära sinised või punased klotsid? Kas paneme selga dressipüksid või teksapüksid? Sellised valikuvõimalused jätavad lapsele mulje, et tema on olukorra peremees.

Õpeta lapsele „ei” alternatiive: Mudilased keelduvad kõigest nii tiht, et „ei” tuleb neil juba automaatvastusena. Aga paku talle veel variante, eriti neid, mis on viisakamad ja ilusamad: „Ei, aitäh!”, „Aitäh, ei soovi”.

Elimineeri „ei” oma sõnavarast: Loomulikult jälgib laps iga sinu sõna ja tegu ja kopeerib neid, mistõttu ei ole eriti hea mõte teda pidevalt keelata. Selle asemel, et öelda: „Ära roni puu otsa”, suuna ta parem teise tegevuse juurde: „Äkki sa tahaksid hoopis liumäest alla sõita?” Ka keelata saab ilma eitust kasutamata. Kui ta pritsib vannist vett välja, tuleta meelde, et veega mängitakse vannis sees ja kui ta seda ei kuula, on vanniaeg lõppenud.

Reeglid olgu paigas: Laps peab teadma, mida ta tohib ja ei tohi teha, siis on tal lihtsam tegutseda ja sina ei pea pidevalt järel käima ja keelama. Kui ei tohi toiduga diivanile ronida, siis ei tohi ühtegi korda ja nii jääbki. Keelata saab ka eitust kasutamata: „Ära karju” asemel ütle: „Palun kasuta oma ilusat ja vaikset häält.” Kui palud lapsel midagi teha, jää ise rahulikuks, kükita tema ette maha, vaata talle silma ja räägi ilusasti, kuid kindlameelselt.

Kiida head käitumist: Jonnihoo lõpetamiseks ei tohi sa talle anda seda, mida algul keelasid ja mille pärast üldse kogu kisa alguse sai. Kiida ja märka head käitumist ning kui laps on olnud tubli, kallista ja musita teda, pikenda mänguaega.

Ära anna alla: Laps peab teadma, et hoolimata sellest, et ka temal on oma soovid ja tahtmised, oled ikkagi sina vastutav ning kui sina midagi ütled, siis nii ka jääb. Ta võib ju tahta keset autoteed seisma jääda ja kive kokku lugeda, aga see ei tule ju kõne allagi. Jää endale kindlaks, kuid ole lapse vastu hell ja ära tunne ennast halvasti, kui sinu ja lapse soovid nii kardinaalselt erinevad, et mõnikord sellest väike tüli tekib. Lahendage see rahulikult ning mis peamine — pea meeles, et varsti on see kohutav periood möödas!

Allikas: pregnancybirthbaby.org.au

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised