Laste mängude alus on kujutlusvõime, mis viib neid lõpututesse seiklustesse ja millel ei ole piire. Laste jaoks ei ole maailmas miskit võimatut ja seetõttu suudavad nad välja mõelda täiesti fantastilisi mänge ning luua järjest põnevamaid väikseid maailmaid. Nad on võimelised kolmest puutoikast ehitama kõige vingema printsessilossi või piraadilaeva, looma riidetükist presidend vastuvõtule väärilise kleidi ja kivid moondama erinevateks loomakesteks. See ongi laste ise leiutatud mängude võlu — võtta üks pealtnäha tühine asi ning luua sellest midagi imelist. Väga harva näeb sellist loovust mängudes, kus on ette kirjutatud kindlad reeglid ja kohustused.

Aga oluline on märkida, et iga puutükk ei muutu lossiks ning igast lehekesest ei sünni lilleaed, kui sina lapsevanemana seda ei märka. Laps tunnetab, kui sa oled juures ja näed ning kiidad vaikselt heaks selle, mida ta teeb. Talle on tähtis, et sa oleksid lähedal. Kuid lähedal olek ei tähenda, et peaksid aktiivselt sekkuma. Mida vähem sa vahele segad ja oma lahendusi pakud, seda rohkem saab laps ise fantaasiat rakendada. Ise avastades, uurides ja järgmisi käike välja mõeldes annab laps sulle võimaluse näha seda, mis tema väikeses armsas peakeses hetkel toimub. See on suurepärane võimalus oma last paremini tundma õppida.

Toome ühe näite lapse loovusest. Kolmeaastane Luna küsis emalt kaussi. Kausi sisse pani ta õuest leitud lehed, kivid ja käbid ning hakkas hoolega segama, kuulutades emale: „Mina keedan suppi!” Luna kujutles, et tema kivikesed ja käbid on söödavad, kallas sinna tühjast kannust „vett” peale ning segas kõik läbi — milline fantastiline võime kujutleda mingid esemed teisteks ning kasutada varem saadud teadmisi (ema keedab ju ka suppi) oma mängus. Luna ema sõnul on Luna juba varasest lapsepõlvest peale õues igasuguseid asju maast üles korjanud ja uurinud ning sellega oma teadmisi laiendanud ja maailmapilti avardanud. Luna ema oli lasknud tütrel rahulikult tegutseda ja tegi sellega lapsele suure teene. Arengupsühholoogide sõnul arendab selline ühe asja teisega asendamine (Luna näitel kivide mõtlemine kartuliteks) abstraktset mõtlemist, mis on tulevikus väga oluline.

Kiirustamata ja pealtnäha täiesti loogitavaba mäng laseb laste kujutlusvõimel areneda. Tulevikus on laia kujutlusvõimega täiskasvanud need kõige suuremad ja tähtsamad leiutajad, kes viivad maailma edasi! Läbi mängude õpivad lapsed ka teisi hädavajalikke oskusi, näiteks jagamist, probleemide lahendamist, initsiatiivi võtmist, kannatlikkust, koostööd ja teistega läbi saamist.

Kuigi me oleme varemgi kuulnud, et igavus on laste jaoks väga kasulik ning pole vaja neid pidevalt tagant torkida, teeme me seda siiski. Ühiskond surub meile peale — lapsi tuleb arendada, arendada ja veelkord arendada, head emad mängivad oma lastega vahetpidamata ja kui esimese poole eluaasta jooksul ei ole beebi käinud kunstitunnis, ujumas, laulmas ja võimlemas, on ta juba lootuselt maha jäänud. Tänapäeva lastel ei ole sellist aegagi, et rahulikult maha istuda, hinge tõmmata ja asjade üle järele mõelda. Meie lapsevanematena peaksime neile seda täiesti teadlikult võimaldama. Väikese, alles rääkima õppinud mudilase kõrval lihtsalt olemine ja tema kuulamine on parim kink, mis me saame talle anda. Mida vähem me vahele segame, seda rohkem saab tema ise oma loovat mõtlemist kasutada ja fantaasiat rakendada. Suuremad lapsed on väga tänulikud, kui me nad rahule jätame ja nende mängude juureski ei ole. Kui nad on väiksest peale saanud harjutada reeglitevaba ja fantaasiarikast mängu, ei tule nad sinu juurde jutuga „mul on igav, teeme midagi!” vaid leiavad ise tegevusi.

Hoolitse selle eest, et lapsel oleks piisavalt aega ja ruumi mängimiseks, et tal oleks käepärast vahendid joonistamiseks ja meisterdamiseks ning lase tal omas rütmis kulgeda — ta tänab sind selle eest tulevikus!

Allikas: BubHub