Nii kirjutab Oliver James raamatus “Asi pole geenides. Tõelised põhjused, miks lapsed sarnanevad oma vanematega”.

John Bowlby, arvatavasti 20. sajandi teise poole kõige silmapaistvam psühholoog, täheldas kord, et armastus on beebi arenguks niisama oluline kui vitamiinid. Teine selle ajastu oluline mõtleja Donald Winnicott kirjutas, et „pole olemas niisugust asja nagu beebi”. Ta pidas silmas, et imikud omandavad tunnetuse, kes nad on, ainult selle kaudu, kuidas nendega suhestutakse.

Arvukad uurimused on näidanud, et kaitsetust äärmuslike vaimuhaiguste eest põhjustab peamiselt hooldajate osavõtmatus lapse varases imikueas, mitte geenid. 23 kaalukama uurimuse kokkuvõte leidis, et esimestel elukuudel lapsele osaks saanud puudulik hooldus suurendas hilisemate vaimuhaiguste tõenäosust. Tõendid ulatuvad tagasi 1940. aastatesse, mil René Spitz korraldas teedrajavaid vaatlusi. Ta täheldas, et vanematest eraldatud ja hooldeasutusse paigutatud imikud muutusid endassetõmbunuks ega suutnud teistega normaalselt suhestuda. Oht, et imik võib konkreetselt temale keskendunud, vastuvõtliku hooldajata koguni surra, avaldus lastekodudes palju ilmsemalt. Umbes pooled hooldusasutustesse paigutatud poistest ja kolmandik tüdrukutest kasvavad isiksusehäiretega inimesteks; harilikult avaldub see mina-mina-mina enesekesksuses, suurusluulus, palavikulistes meeleolukõikumistes ja ebastabiilsetes inimsuhetes.

Isiksusehäirega inimesed harrastavad palju suurematõenäosusega juhusuhteid, nii seksuaalselt kui ka sotsiaalselt. Lastekodulastele osaks saav individuaalse hoolduse puudus kallutab neid valimatult sõbralik olema. Nad püüavad olla meele järele kõigile, kes võiksid pakkuda hoolt ja armastust, ning tahavad kõigiga sõbrad olla. Kui lastekodus kasvanud tüdrukud jõuavad teismeikka, püüavad nad oma neiuiga ära kasutada kui vahendit meeste tähelepanu võitmiseks, lootes vahetada seksi armastuse vastu, või kui see ei õnnestu, siis vähemalt raha vastu — lastekodus kasvanud tüdrukutest saavad palju suurematõenäosusega prostituudid. Need hooldusasutuses kasvanud lapsed, kes saavad rohkem individuaalset hoolt, on valivamad selles suhtes, kellele lähenedaja keda endale lähedale lasta. Hüljatute puhul võib aga valimatu sõbralikkus kasvada psühhopaatilise spektriga indiviidide sarmiks ja sotsiaalseks valimatuseks — see on teiste inimeste külm, arvestav ja kalk ärakasutamine, kuna pole loota, et keegi neist hüljatu inimlikke vajadusi rahuldaks.

Psühhopaatia juured on väärkohtlemises, mitte geenides.

Kriminaalsuse, vaimuhaiguse ja lapseeas väärkohtlemise vahel eksisteerivad tugevad seosed. Muidugi ei põhjusta kõiki isiksusehäireid (millest psühhopaatia on üks alajaotus) sünnieelne ja esimestel elukuudel kogetud hoolitsusest ilmajäämine, kuid vastuvõtlikkuse loovad just need, mitte geenid.

Pärastine väärkohtlemine etendab samuti olulist rolli, eelkõige on isiksusehäirete prognoosijatena tõestatud seksuaalne ja füüsiline ahistamine. Huvitav on märkida, et kui ühte ühemunakaksikut seksuaalselt ahistatakse, teist aga mitte, kalduvad ahistatul täiseas palju suurema tõenäosusega tekkima arenguprobleemid, sealhulgas isiksusehäired. See on kaalukas tõend, et seksuaalne ahistamine on otsene põhjus ja et geenid ei ole põhjus, miks erinevalt koheldud ühemunakaksikutest saavad erinevad inimesed.

Lisaks hilisemas eas väärkohtlemisele etendavad isiksusehäire väljakujunemisel olulist rolli ka sotsiaalsed suundumused.

Rahvuste vahel eksisteerivad suured erinevused, kusjuures ameeriklastel esineb enam kui 50 korda rohkem impulsiivsushäiret kui näiteks jaapanlastel. Kui individualistlik Ameerika kultuur soodustab nii psühhopaatiat kui ka nartsissismi, siis Aasia kultuurides piiratakse neid. Seega ei ole olulisteks teguriteks üksnes lapsepõlvekogemused, vaid ka see, kas ühiskond, kuhu inimene kuulub, potentsiaalseid probleeme soodustab või leevendab.

Oliver James sukeldub oma raamatus “Asi pole geenides. Tõelised põhjused, miks lapsed sarnanevad oma vanematega” sügavale meie individuaalsuse põhjustesse, mis peituvad hoopis lapsepõlves, mitte geenides, ning selgitab, miks mängib kasvatus hilisemas elus heaolu ja edu saavutamisel nii olulist rolli.

„Asi pole geenides“ mitte ainult ei muuda seda, kuidas me näeme iseennast ja end ümbritsevaid inimesi, vaid annab ka vahendid, et muuta oma isiksust ja elu paremuse poole.