Miks väikelapsed üldse sõna ei kuula ja karistamisest ka kasu pole

 (5)

perejalaps
perejalapsFoto: Andres Putting

Nunnust beebist saab vaid mõne kuu möödudes pöörane põnn, kes jookseb, lõhub, katsetab piire, määrib ära kõik, mis kätte saab ja vaatab siis täiesti süütu näoga otsa. Kuidas sellise tuuseldisega sõbralikult koos elada ja talle isegi pisut korda õpetada, loe siit.

Pooleteiseaastaselt on laps uudishimulik, kartmatu, ootamatu käitumisega ja liikuv - selle kõige juures pole ta ka teadlik oma tegevuse tagajärgedest. Vanema jaoks on see paras peavalu, sest tagajärjed on tavaliselt ootamatud. Emal on muidugi hirm nahas, kui mudilane ennastunustavalt tagaajamist mängides jooksu ajal üle õla kiikab, kas keegi ikka ajab teda taga, ja seejärel napilt uksepiidast mööda saab. Või siis ei saa. Kõik, mis ema seisukohast vaadates on ohtlik, muutub lapsele huvitavaks ja lapsel on väga raske ema pikkadest seletustest hoolimata mõista, miks ta pliidinuppudega mängida ei tohi.

Lapse eesmärk ei ole ju ema närve proovile panna, ta alles õpib selles vanuses sõnu mõistma ja ka ise ennast sõnadega väljendama, kuid tal ei tule see sugugi nii hästi välja, kui ta tahaks. „Raske oli, kui olin veel väike ja ei osanud hästi rääkida,“ ütles mu tütar enda varasemate eluaastate kohta siis, kui ta oli neljane. Väga õige tähelepanek muidugi, sest pooleteiseaastane laps teab juba, mida soovib, aga kuidas soovitut saada, see pole talle veel selge.

Loe veel

Seotud lood:

See ongi tavaliselt põhjuseks, miks väikelaps hammustab, lööb või vanema meelest talumatult käitub – tal on vaja arusaamist, mõistmist, tähelepanu ja oma vajaduste täitmist. Agressiivsele või ohtlikule käitumisele tuleb aga reageerida kohe. Juba isegi kümne minuti möödudes ei saa sellises vanuses laps enam aru, mille eest teda karistatakse. (Samuti ei suuda ta siis oma tegu ja karistust seostada. Ta saab lihtsalt kogemuse, et vanem teeb talle liiga.)

Kaheaastaselt on laps piisavalt vana, et katsetada oma uusi oskusi turnimises ja tormamises, asjade tagumises ja kõige uue järele haaramises. Emale tundub, et kohe kui ta selja pöörab, juhtub midagi hirmsat. Mõnikord juhtubki. Nüüd on viimane aeg kogu kodu turvalisus üle kontrollida. Kahesed tormavad ringi, hüppavad diivaniotsalt alla, viskavad asju ja ronivad igale poole. Kahene moodustab juba mõnesõnalisi lauseid, kuid ei suuda end siiski niimoodi väljendada nagu sooviks ja see põhjustab üksjagu frustratsiooni nii lapsele kui emale. Selles vanuses lapsed on päris enesekesksed ja neile ei meeldi asju jagada. Eks sellepärast neid kohutavateks kahesteks kutsutaksegi.

Aga tegelikult on asi lihtsalt selles, et ka kaheselt ei suuda lapsed veel oma impulsse kontrollida. Ta näitab kõik oma soovid ja emotsioonid ausalt välja. Ei maksa selles vanuses lapsega liialt kurjustada, parem on intsidentidele rahulikult reageerida, ohuallikad kõrvaldada ja anda lapsele alati olukorra lahendamiseks uus võimalus. Ta kasvab sellest kõigest välja. Üsna pea.

Kolmeaastaselt on laps juba paras jutupaunik ja kasutab kogu oma sõnavara enda eesmärkide saavutamiseks. Tal on piiritult energiat, ta armastab teiste lastega koos mängida ja on juba ka veidi õppinud, et sõbraga mängimisel tuleb kompromisse teha. Nüüd võib saabuda aeg, kus laps ei taha enam omaette vaikselt mängida, ta tahab, et külas oleksid sõbrad, ta tahab hoogsaid mänge koos kaaslasega ja see võib olla vanematele üksjagu väsitav ning isegi suhetesse pingeid tuua.

Kui laps muutub sellises vanuses väga aktiivseks, on talle paras aeg just selline trenn või mänguring valida, kus ta saab piisavalt joosta ja hüpata. Võib tunduda, et varasemaga võrreldes on laps iseseisvam, kuid tegelikult on selles vanuses läheduse ja kiindumuse näitamine väga oluline. Turvatunne ema ja isaga koos olles annab lapsele julguse tegutseda ka vanematest eemal olles. Näiteks mänguplatsil või lasteaias.

Selles vanuses suudab laps juba lubatut ja mittelubatut eristada. Kui varem oli parimaks viisiks lapse korralekutsumisel konkreetne: „Ei tohi!“, siis nüüd saab laps juba aru ka pikemast selgitusest, miks ei tohi. Samuti mõistab laps, et kasulikum on reeglitest kinni pidada.  Kui laps näiteks söögilauas makaronid laiali loobib ja talle öelda, et kui ta nii teeb, siis pärast mänguplatsile ei saa ja kui tema käest hiljem küsida, kas ta teab, miks täna mänguplatsile ei minda, siis oskab ta juba ka sellele vastata. On välja kujunenud oskus oma tegu ja tagajärge seostada.

Niisiis, kokkuvõtteks võib öelda, et väikelapse võimatu käitumise taga pole sugugi pahatahtlik jonn või soov vanemat kiusata, vaid ta lihtsalt ei oska ennast ja oma soove teisiti väljendada. Vanemal tuleb aga reageerimisel lähtuda just lapse vanusest.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised