Sa oled oma lastele unejuttu valesti lugenud! Teadlane õpetab, kuidas seda õigesti teha!

 (3)

Sa oled oma lastele unejuttu valesti lugenud! Teadlane õpetab, kuidas seda õigesti teha!
Foto: Shutterstock

Tõenäoliselt oled sa nagu paljud teised vanemad – loodad, et unejutt aitab lapsel kiiremini magama jääda või vähemalt maha rahuneda. On ju nii? Kui palju sa tegelikult mõtled sellele, kuidas ette lugemisega oma lapsele midagi õpetada ja temaga koos maailma üle arutleda?

Muinasjutu lugemine kuulub tõenäoliselt ka sinu pere õhtuste rituaalide hulka. Sa tead, et lugemine on lastele hea ja vajalik ja sa teed selle ära, et linnuke kirja saada.

Selleks, et ette lugemisest suuremat kasu saada, peaksid sa varuma õhtusteks muinasjuttudeks rohkem aega ning kaasama last arutellu, õpetab neurobioloog Erin Clabough. Empaatiavõime arendamiseks võiksid valida raamatud, kus on sees mingit tüüpi konflikt. Loe lapsele seni, kuni tegelastega juhtub midagi, millest on võimalik mitmeti välja tulla. Pane raamat kinni ja lase lapsel jutustada, mida tema edasi teeks, kui ta oleks selle raamatu tegelane. Kui laps on oma versiooni loost ära rääkinud, lugege lugu lõpuni ja vaadake, kas ja kuivõrd erines lapse lugu autori omast. Näiteks kasvõi Punamütsikese loos on võimalik arutleda, mida laps teeks Punamütsikese asemel, kui hunt tuli. Mis siis, et sa pead Punamütsikest lugema igal õhtul neli kuud järjest! Laps saab igal õhtul uue versiooni välja mõelda. Mõnikord võib ta olla hunt, mõnikord vanaema, mõnikord jahimees – võimalusi on lõputult.

Loe veel

Seotud lood:

Uuringud on näidanud, et lugemisest tähtsam on see, mis pärast lugemist juhtub. Kui lapsel on võimalik loetust rääkida, selle peale mõelda, oma arvamust avaldada ja küsimusi esitada, on raamatust ka midagi kasu. Ta peab saama läbi töötada selle, mida ta just luges või kuulis. Sest ka see on uuringutega tõestatud, et kui sa pead millegi kohta otsuse langetama, püsib see paremini meeles. Tagasiside andmisega osaleb laps aktiivselt lugemise-kuulamise-mõistmise protsessis ja sinu küsimustele vastamine on tore rollimäng, mis valmistab last ette päriselus ette tulla võivateks olukordadeks.

Me kõik tahame, et meie lapsed oskaksid hästi lugeda ja tekstist aru saada. Aga veel olulisem on, et lapsed õpiksid lugemise läbi empaatiat. Eelpoolkirjeldatud moel ehk enda kellegi teise olukorda panekuga saavad lapsed fantastilise õppetunni empaatiast. Miks see nii oluline on? Sest just empaatiavõime on see, mis ühendab kõiki edukaid inimesi. Empaatilised inimesed on eluga rahul, neil on paremad suhted, nad on paremad juhid, kaastöötajad ja sõbrad. Sest nad suudavad asju näha ka teisiti kui ainult enda mätta otsast.

Mida varem lapsed õpivad end teise kingadesse panema, seda lihtsam on neil tulevikus toime tulla. Empaatia on paraku selline asi, mida on lapsepõlves õppida väga lihtne, kuid täiskasvanuna omandada ülimalt keeruline. Kui laps on saanud erinevaid situatsioone raamatu lugemise käigus läbi elada, on tal lihtsam toime tulla, kui ükskord põhikoolis ta parim sõber temaga ühel hommikul enam ei räägi või kui boss võtab kogu au tema tehtud töö eest endale.

Aga miks siis vana hea „loen ühe jutiga muinasjutu ära ja las laps kuulab vaikselt“ süsteem ei sobi? Miks ta ei võiks omaette pärast arutleda või veel parem – arutluse osa üldse vahele jätta ja kohe magama jääda? Lapsele ühe hingetõmbega muinasjutu ette vuristamine on tema jaoks sama hea kui filmi vaatamine. Ta elab kaasa ja tahab hirmsasti teada, kuidas lugu lõpeb, kuid ta ei pane end hetkekski teise rolli ega süvene põhjalikult. Ta tahab ainult teada, mis juhtub. Mõtlemise, arutlemise, õppimise, empaatia arendamise kogemus jääb saamata.

Muidugi ei ole sul pärast igat pikka tööpäeva aega ega energiat, et nii põhjalikult lapsega koos lugeda. Mõnel õhtul on täiesti lubatud kiirlugemist teha ja isegi mõned leheküljed vahele jätta, kui sa tõesti ei suuda enam isegi oma silmi lahti hoida. Aga kui sul juhtub olema aega ja võimalust, siis süvene, loe, tee pause, arutle ja räägi lapsega ning su põnnist saab rõõmsam, rahulolevam, teadlikum ja empaatilisem teismeline ja täiskasvanu.

Allikas: Psychology Today

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

PERE JA LAPS TOP

Viimased uudised